JUHTKIRI: Saduküla kogemus

Mida peavad tegema n-ö hääbuvate külade elanikud? Kas kõik Tallinna kolima? Või piisaks Tartustki? Äkki aitaksid hädast välja hoopis Põltsamaa ja Jõgeva?

Majanduslik mõtlemine on karm asi – selle järgi ei tasuks üleval pidada enamikku omavalitsusi ja suuremale osale koolidelegi tuleks otsekohe kadu kuulutada. Aga põllud peaks Eestis nagunii asfalteerima.

Aitab hädaldamisest! Ega elu läbi ülimustade prillide ka alati vaadata tasu.

Tegelikult on Saduküla kaupluse näide üks väga hea kogemus ka teistele n-ö hääbuvatele (kuidagi ei tahaks seda küll Saduküla kohta tarvitada) küladele. Kõike saab korraldada, kui on piisavalt head tahet. Ainult eestvedaja peab olema. Antud juhul on selleks Puurmani vald.

Kaupluse pidamine pole tõesti valla asi, ega sidejaoskonna töös hoidmine ka vist valla kohustuste hulka kuulu. Või kuulub? Sest aina oma tööd efektiivistav Eesti Post on saatnud kuu peale kõik ilusad jutud monopoolse riigiettevõtte kohustustest ja sirutab oma kätt üha sügavamale meie rahakotti. Sest kõik kallineb. Kallineb jah, ka kodaniku ja valla jaoks.

Vooremaa hoiab Saduküla rahvale pöialt, et nad varsti oma ostud just oma kodu lähedal kaupluses teha saavad, ja soovib jõudu kõikidele valdadele, kel jaksu ja tahtmist olla eestvedajaks. Keerulised asjad on tegelikult ikka väga ja väga lihtsad.

blog comments powered by Disqus