Valitsuskabinet kiitis neljapäeval heaks sotsiaalministri ettepaneku tõsta toimetulekupiir 900 ja töötutoetus 1000 kroonini kuus. Sotsiaalminister Jaak Aabi sõnul on järgmisel aastal üle hulga aja esimene kord, kui toimetulekupiir jõuab järele arvestusliku toidukorvi maksumusele. Paraku on ikkagi küsitav, kas see inimeste minimaalsed esmavajadused katab. Paberil ehk jah, elus vaevalt küll.
Siiski on seegi üks väike sammuke arenenuma ja solidaarsusel põhineva Euroopa suunas. Eesti töötutoetuse senine määr 400 krooni kuus on ju püsinud muutumatuna alates 1999. aastast ning meile on tehtud tõsine etteheide, et töötutoetuse tase ei ole kooskõlas Euroopa Sotsiaalharta tasemega, millele vastamise kohustuse on Eesti endale võtnud.
Kui nüüd keegi kukub irisema, et mis me neid luusereid poputame, siis näitab see eelkõige tema enda piiratust. Hättasattunud ligimese aitamine on teise inimese kohus ja laiemas plaanis peab seda kohustust täitma riik. Lisaks näitavad taolised sammud, et riik on tõepoolest natuke edasi liikunud ka inimliku hoolivuse mõõtmes.
Samas on töötuse vähenemine meil kulgenud üle ootuste hästi. 1. septembril 2006 oli Tööturuametis registreeritud 13 100 töötut, mis moodustab vaid 1,6 % Eesti tööealisest elanikkonnast (vanuses 16 aastat kuni pensioniiga). Võrreldes 1. augustiga 2006 oli registreeritud töötuid 363 inimese võrra vähem (-2,7%) ning 2005 aasta 1. augustiga võrreldes vähenes töötute arv koguni 45 %. Taoline langus on samuti üks lisapõhjus, mis võimaldab toetusi suurendada.
Tööpuuduse vähenemine peaks aitama leevendada ka teisi ühiskonna valupunkte nagu kuritegevus, alkoholism, madal iive, kuna kõik sellised asjad on kas otseselt või kaudselt seotud. See, et täna aitab riik hädalisi veidi rohkem, on igati kiiduväärt, kuid samas on siin veel ikkagi tohutult pikk maa käia.
