Mees läks metsa, ehitas maja, tõrvas katuse ära. Lind lendas katusele, saba jäi kinni, tõmbas saba lahti ? nokk jäi kinni, tõmbas noka lahti ? saba jäi kinni…
See on lõputa lugu, nagu on sageli lõputa lood ka mõttevahetused keskkonnasõbraliku maailmapildiga inimeste ja majandushuvidega inimeste vahel. Ekspertide asi on keskkonda kaitsta, kuid keegi peab ju ka killustikku kaevandama ja maanteid ehitama. Pole ühesugust tõde ja räägitakse täiesti erinevat keelt.
Sageli selgub neis vaidlustes aga ka tõde. Ja eriti viljakad ja edasiviivad on need kõnelused siis, kui mõlemalt poolt võtavad sõna kompetentsed inimesed. Just nii Põltsamaa vallamajas oligi, kui sealsel esimesel Pudivere kaevandustööde arutelul ristusid täiesti erinevad huvid. Need on arendaja ärihuvi materjal maksku mis maksab kätte saada ja inimeste mure, et nende keskkonnale sellega kahju ei tekitataks.
Mõlemad osapooled esitasid selliseid väiteid, millest nad taganeda ei näi tahtvat ja mis on kardinaalselt vastupidised. Pole ju inimestele, kes endale kodud rajanud, mingi lohutus, kui keegi lubab tulla, natuke paugutada ja siis jälle minna. Samas ei vii kindlasti mitte mõistliku lahenduseni ka soovitus üldse mitte kaevandada, sest sedasama ütleksid arendajale kohalikud elanikud igal pool.
Ärge tulge meie õuele, ütleks iga eestlane, nurisedes samas, et maanteed on kogu riigis nii viletsad. Kompromissile jõudmise oskus pole just meie rahva tugevaim külg, hoolimine millestki niisugusest, mida ei saa kohe pihku võtta või rahaks vahetada, samuti mitte. Rääkimata oma ninaesisest ehk siis nokast ja sabast kaugemale nägemisest.
Vooremaa loodab, et Pudivere karjääri puhul lõpuks õigete lahendusteni jõutakse, kulugu selleks siis nii palju avalikke arutelusid, kui tarvis, sest mõni lühinägelik otsus või samm võiks pikas perspektiivis palju kahju tuua.
