Ilmselt on igaüks meist näinud pilti, kus tuubil täis pakendikonteineri ümber on kilekottides teist sama palju prügi kui konteineris sees. Inimesed on õigusega kurjad, sest linnud ja loomad lõhuvad kilekotid lahti ja tuul veab kogu lageda taeva alla jäetud prügi laiali.
Pakendikäitlejad levitavad tuima järjekindlusega legendi, et seaduse miinimumnõuded on nad täitnud. Kel aga vähegi aru peas on, saab aru, et konteinereid on ilmselgelt vähe. Sest muidu poleks ju pakendiuputust! On veel ka võimalus konteinereid tihedamini tühjendada, kuid see on omakorda suur kulu, mida pakendiettevõtted mitte mingil juhul enda kanda ei taha võtta. Ennast kiitmast ei väsita, probleem aga on jätkuvalt püsti.
Laga hulgas, mida me 3. mail üheskoos koristama läheme, on väga palju pakendeid. Nii et tegelikult võiksid ka pakendikogujad lisavedudega selles aktsioonis kaasa lüüa küll, kuigi vaevalt nad seda teevad.
Mida lähemale tuleb 3. mai, seda rohkem on kuulda: “Mina pole lagastanud, mina pole midagi metsa tassinud ja mina ka ei puhasta! Las puhastavad need, kes selle prahi sinna on tassinud! Omavalitsustel ja headel ettevõtjatel pole vaja oma raha raisata” jne jne.
Muidugi on igaühel õigus vastu rinda taguda ja kõva häält teha. Kahjuks Eestimaa sellest lärmist puhtamaks ei saa.
Aga iga linn, alev või küla saaks kenamaks, kui kinnistute omanikud teeksid oma aiataguse kuni tänavani või teeni puhtaks. Kellel tänavat või teed lähedal pole, siis nii kaugele, kui viitsivad, eriti suurte kinnistute omanikud.
24. aprill 2008