Nende presidendivalimiste ajal lendas porilärakaid mõlemalt poolelt ning inimesed väsisid sellest mudaloopimisest lõpuks ära. Kui president oleks nüüd valimata jäänud, oleks see kõik ju jätkunud. Vaevalt, et see meile parem oleks.
Rohkem ongi kirjutatud kampaania mustemast poolest, kuid ometi ei puudu siin ka helgemad noodid. Paljud poliitikast võõrdunud inimesed ärkasid üles ja leidsid, et neil ei ole ükspuha, kes on Eesti president. Siin polegi tähtis, kumma poolt oldi, vaid see, et julgeti taas oma arvamus avalikult välja öelda, mitte ei kantud trääsa taskus, nagu sovetiajal kombeks.
Suurimaks kaalukausside kallutajaks oligi ehk erinevate poolte erinev suhtumine sõnavabadusse, demokraatiasse, inimeste õigusse otsustada asju ise, oma südametunnistuse järgi. Siin on, mille üle mõelda neil, kes arvavad end avalikkusest targemad olevat ja eeldavad kodanikelt eelkõige kuulekust. Siit ka põhjus, miks üleriigiline meedia tõepoolest valdavalt Ilvest eelistas.
President on valitud, kuid uued ja kaugeltki mitte vähem olulised valikud seisavad ees. Poliitikute jaoks on kevadised Riigikogu valimised tunduvalt tähtsamad kui presidendi isik ning loodetavasti suudetakse seda kohati piire ületanud presidendikampaaniat analüüsides vigadest õppida. Nii, et rahvas ei vihastaks ja valimiskastidest eemale ei hoiaks, vaid tuleks rõõmuga oma valikut välja ütlema. Olgu siis kelle poolt tahes.
Vooremaa soovib Toomas Hendrik Ilvesele igatahes jõudu, samas teades, et temalgi on veel väga palju õppida. Samamoodi soovime jõudu Arnold Rüütlile ja loodame ikka teda siin Jõgevamaal kohata.
