Õpilaskodude tööleasumisel oli palju kahtlejaid, kes pidasid seda tänapäevast internaadi vormi oma aja äraelanuks. Paljud koolid ei julgenud seetõttu isegi mitte mõelda katsetamisele, et kuidas taoline õppimise ja kooliskäimise vorm võiks ennast õigustada. Nüüd on Jõgevamaal kõikidel ainult positiivne kogemus: õpilaskodu on ennast igati õigustanud.
Loomulikult toob õpilaskodu koolijuhile paraja portsu probleeme juurde, kuid hea tahtmisega saab need ületatud. Kõige tähtsam on mõelda ikka lastele ? ja neile tundub see elustiil igati passivat. Parem ikka õpilaskodus range kasvataja silma all raamat lahti teha kui kusagil niisama päev ära lorutada. Rääkimata korralikust toidust, abist õppimisel ja mõnusast soojast toast ning toredatest kaaslastest.
Vaimastvere ja Adavere õpilaskodus on peamiselt oma valla ja lähema ümbruse lapsed, Voorel aga on omakandi õpilasi vaid kuus ning ülejäänud viisteist on pärit Viljandimaalt Abjast, Tartust, Tartumaalt Varalt, Torma vallast jm.
Osa lapsi sõidab seega Voorelt koju vaid veerandi lõpuks, seega on õpilaskodu avatud kõikidel päevadel kakskümmend neli tundi ööpäevas. Sealsed lapsed nõuavad rohkem tähelepanu kui teised, enamikuga nendest tuleb tegelda individuaalselt. Ühel õpetajal on väga raske kõigiga toime tulla. Nüüd on Voore kogemustest lähtudes selge, et tundideks ettevalmistamine peaks käima kahes rühmas – eraldi nooremad ja vanemad lapsed. Nüüd ongi pidevalt ametis kaks inimest ja peab ütlema, et tulemused on käegakatsutavad.
Hea tahtmise juures tulevad aktiivsed ja eelkõige laste huvidest lähtudes tegutsevad õpetajad õpilaskodudes kenasti toime. Jõudu ja jaksu!
