JUHTKIRI: Pidu algas

Eesti elab sel nädalavahetusel laulu- ja tantsupeo tähe all. Ehk siis ka jõgevamaalased, sest otsemalt või kaudselt puudutab see enamikku meistki. Kes astub peol ise üles, kellel esinevad seal lähedased või tuttavad ja kes läheb oma silmaga suurt pidu kaema. Ning lõpuks – rahvusringhääling toob peo kõigile koju kätte.
Kahtlemata on tegemist selle suve suursündmusega Eestimaal, mis peaks vähemalt loetud päevadeks pakkuma meile võimalust hinge ja mõtete millegi ilusaga täitmiseks. Tulles välja igapäevast, ka jahedast ja sajusest kevadsuvest. Aidates peopäevadega kasvõi korraks lükata kõrvale kõik mured ning kasvõi hetkeks unustada automaksu, käibemaksutõusu, jätkuva esikoha Euroopa
inflatsioonimeistrina, poliitilised sikumängud kaugel ja lähedal, rääkimata siis neljandat aastat meie lähedal jätkuvast sõjast.
Võib-olla peol rahvaga samastudes ei pakuta enam ka Reformierakonna uueks slõuganiks „Tantsides vaeseks“.
Kõigi nende elu keerdkäikude tuultes ongi meil tantsu- ja laulupeo sarnast suursündmust vaja. Just sellist, kus Eesti saab omavahel kokku tantsustaadionil või laulukaare ees ning võetakse aega teiste ja enda jaoks. Nii nagu alustati laulupeoga aastal 1869 ja tantsupeoga 1934.
Seekordne rekordiline osavõtjate arv ja kahjuks ka peolt eemale jäänute arv, sisendavad siiski optimismi tuleviku suunal. Sellist, mille võtavad tänases lehes tabavalt kokku Jõgevamaa piduliste kuraatori Tiina Tegelmanni sõnad:
„Rahvakultuur meie maakonnas pole sugugi kaduma määratud, vaid on määratud kestma. Seda peaksid arvesse võtma ka kohalikud omavalitsused.“