Juhtkiri: Pauku, lubadusi ja teatrit

Ühe aasta lõppemise ja järgmise algamise piir muutub meil üha hägusemaks: kasvõi juba sellepärast, et isehakanud ilutulestikumeistreid tuleb üha juurde ning permanentne paugutamine saab aasta viimasel päeval suuremates asulates alguse juba mitu tundi enne keskööd ning ei lõpe enne uue aasta esimese päeva koidikut. Sellest on natuke kahju: aastanumbri vahetusega kaasnev “jõnks” ja pidulikkus hinges on nii tunduvalt väiksemad.

Kui arvestada Eesti möödunudaastast ligemale kümneprotsendilist majanduskasvu, keskmise palga tõusu ja töötuse järjekindlat vähenemist, oleks pidanud põhjust pidutsemiseks ja ? olgu peale ? ka paugutamiseks olema paljudel meist. Iseasi, kuivõrd Eesti kui terviku edukus meie maakonnas peegeldus. Loodetavasti ei tekita edu-uudised eestlastes liiga suurt eufooriat ega erguta üle jõu elama ja end lõhki laenama.

Aasta alguses antakse endale tavaliselt ikka lubadusi. Kes lubab suitsetamise maha jätta, kes kaalus alla võtta, kes võõrkeele või autojuhtimise ära õppida, kes haridusteed jätkata, kes uue, tasuvama või huvitavama töökoha otsida jne. Ühest küljest on hea, kui niisuguseid sihte seatakse: muidu ei muutuks elus ju midagi paremaks. Kui aga ebareaalseid kohustusi võetakse ning hiljem nende täitmatajäämisest masendusse satutakse, pole see enam sugugi nii hea. Aastavahetus olevatki üks ohtlikumaid aegu neile, kel kalduvus depressioonile.

Kogu elu ei saa küll mänguna võtta, aga nii mõnessegi pealtnäha tõsisesse asja võiks mängulisemalt suhtuda küll. Nagu teatris. Eestis on algav aasta kuulutatud teatriaastaks: Eesti kutselise teatri sünnist möödub tänavu ju täpselt sada aastat. Kui lugeda kokku kõik see, mida tervelt 4,5 miljonit krooni maksva teatriaasta projekti raames teha kavatsetakse, siis võib öelda, et teatrisõbrale tuleb see aasta hea ja sisukas. Kunstisõbrale ka, sest veebruari teisel poolel peaks avama uksed kauaoodatud uus kunstimuuseum ehk KUMU. Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Marika Valk ütles seda silmas pidades välja mõtte, et Eestist on saamas kultuurriik. Seda võiks võtta ka solvamisena: et kes me siis senimaani olime. Aga samas on tal omast kohast õigus.

Majandusarengu ja kultuurilise edenemise kooskõla tasukski vist uuelt aastalt oodata.

blog comments powered by Disqus