Pension on üks niisugustest igihaljastest teemadest, millest ei saa mööda ükski valitsus ja vähem või rohkem puudutab pensioniteema kõiki inimesi. Just seetõttu, et tänased ja eriti tulevased pensionärid on esindatud igas erakonnas, veelgi enam aga seetõttu, et pensionäride kasutuses on, erinevalt näiteks lastest, imerelv ? hääl valimistel, soovivad pensioniealistele kodanikele silma teha kõik poliitilised jõud.
Nii on ka lubadusega tõsta pension kahekordseks. See kõlab ilusasti ja ongi õige, sest meie pensionid on seni olnud liiga väikesed ja meie pensionärid pole päris kindlasti saanud endale lubada samu hüvesid, mis teiste EL liikmesriikide pensionärid.
Omamoodi koomiliseks muutub aga olukord siis, kui pension tõuseb küll kahekordseks, kuid arvestades samaaegset hinnatõusu, jääb pensionäride elujärg püsima praegusele tasemele. Samal ajal aga läheb toit kallimaks iga päevaga, rääkimata sellest, et langevad kinnisvarahinnad ja nooremad generatsioonid satuvad löögi alla seetõttu, et on vastutustundetult liiga palju laenu võtnud ning üritanud elada üle oma võimete.
Nii saab pisut parem põli olema vaid neil pensionäridel, kellel pole lapsi ega lapselapsi, kes oma hädadega vanemate ukse taha tuleksid. Nii võib peagi saabuda aeg, kus noorel perel on lausa majanduslikult kasulik omada vähemalt ühte pensionäri, sest lapsi ju söömata jätta ei saa.
Vaevalt et selline olukord aga meie niigi sassis põlvkondadevahelisi suhteid parandab. Võimatu on ennustada, mis peab Eestis veel juhtuma, enne kui inimesed mõistavad, et raha ei tee inimest ning et ükski iga pole privileeg. Praegused hullumeelsed liiklusõnnetused, mis nõuavad hulgaliselt noori elusid, näitavad, et esialgu oleme ainult rumalad lõksu langenud pärismaalased ja euroopalike käitumisharjumuste ning väärtushinnanguteni on meil käia veel pikk tee. Oma rumaluses pole aga mõtet süüdistada mitte kedagi peale iseenda, isegi mitte valitsust.
