Eile korraldati paljudes paikades jüriööjookse, et tähistada 1343. aasta jüriööd. Nagu Eduard Bornhöhe oma jutustuses kirjeldab, andis sellel päeval legendaarne Tasuja Harjumaal kõrgel künkal leegitseva tõrvikuga märku ülestõusu alguseks, et maad ja rahvast ordurüütlite meelevallast vabastada.
Ent eesti rahvakalendris oli jüripäev ka kevadiste põllutööde ja karjatamise algus, teenijate ja rentnike kohavahetamise, ka teenijate palkamise, üldse elukoha muutmise ja rendimaksmise ning uute rendilepingute sõlmimise päev. Vastu kevadet on ju uue elukoha ja ametiga kohanemine üksjagu lihtsam kui muul aastaajal. Ilmselt seetõttu on harjutud mistahes kolimist ka jüripäevaks nimetama. Jüripäeva loeti ühtlasi uue majandusaasta alguseks.
Kustas Põldmaa kinnitusel algas vanasti põllumehe tõekspidamiste järgi jüripäevast aga õige kevad ja võis põllule tööle minna. Seepärast ehk ongi jüripäeva ja jürikuuga seoses olnud vanarahval palju ennustusi põllusaagi ja ilma kohta. Jürikuu lumi pidavat olema põldudele väetiseks. Suurvesi toovat head rohukasvu heinamaale. Kui jürikuu soe, tuleb mai külm ja jahe. Kui pääsukesed jürikuul pesa teevad ja konnad koevad, on oodata kuiva kevadet. Kui enne jüripäeva müristab, tuleb külm suvi jne.
Ristisõdade aegu tekkinud legendi järgi olevat sel päeval Püha Jüri tapnud lohemao, kes ähvardanud süütut tütarlast. Püha Jüri oli maaharijate, hiljem ka sõdurite ja paljude rüütliordude kaitsepühak. Teise legendi järgi olevat maa sellel päeval lahti läinud ja surmavat auru välja ajanud. Siis tulnud Jüri-nimeline mees, toppinud lõhe kinni ja niiviisi päästnud ümbruse hukatusest. Päev saanudki selle mehe auks oma nime. Ikka ja jälle on pärast sedagi mehepoegadele Jüri nimeks pandud. Eile oli Jüride nimepäev. Loodetavasti kannab enamik Jüridest oma nime ikka au ja uhkusega.
