Kui inimesel juhtub õnnetus või satub ta oma tahtest sõltumata näiteks liiklusõnnetusse, siis teda ei huvita, kui kaugelt tuleb abi. Peaasi, et see tuleks võimalikult kiiresti.
Kujutage nüüd ette olukorda, kui Vägeval on tulekahju ja seda peab sõitma kustutama Tartu komando. Ehitis on ammu enne maha põlenud, kui tõrjujad jõuavad voolikud välja võtta ja veejoa voolama lasta.
Jälle tuleb kasutada kurba, kuid täiesti tõenäolist näidet möödunud aasta esimese septembri võimalikust üliraskest rongiõnnetust Pedja jaama lähedal. Kujutage ette kaht kokku sõitnud rongi. Neist Tallinna poolt tulnud kiirrongi liikumiskiirus oli umbes 70 – 80 kilomeetrit tunnis, võib-olla enamgi. Tartu poolt tulnud reisirongi liikumiskiirus oli küll väiksem, sest rong alles väljus jaamast. Võimalikul kokkupõrkehetkel oli rongides kokku ligikaudu 130 reisijat. Esimesed vagunid oleksid inimesed lihtsalt lömastanud. Kui neid sõitnuks välja aitama päästeenistuse Tartu komando, oleksid needki, kel veel eluvaim sees, ammu rongirusude all lämbunud.
Siit moraal: abi peaks hädasolijatele saabuma võimalikult lähedalt, vastasel juhul pole seda lihtsalt enam vaja.
Viimaste aastatega on Jõgevamaalt likvideeritud oma politseiprefektuur, maksuamet ja haigekassa. Võimalik, et viiakse ellu ka reform, mille tulemusena lõpetab maakondades, kaasa arvatud Jõgevamaal, oma tegevuse ka iseseisev päästeteenistus.
Regionaalsus on riigil küll üks ütlemata hea võimalus kulusid kokku hoida, aga kui see toimub inimelude arvelt, on see kurjast. Kokkuhoid inimeste turvalisuse arvelt on õigusriigile sobimatu.
