Õunapuud on viimasel ajal veidi mõistlikumaks läinud: nad ei ürita kõik korraga ja kõigis aedades oma parimat välja panna, vaid vähemalt sel sügisel on küll märgata nii päris lagedaid kui saagi all lookas puid.
Siiski tundub, et Eesti mandriosa keskpaik, seega ka meie maakond on sel aastal suurema õunauputuse osaliseks saanud. Ja et kõik hilisedki õunasordid praegu enam-vähem küpsed ja oma täie suuruse saavutanud, pole puudel lehti suurt nähagi, ikka vaid kollased-punased-roosad ubinad. Hunnikute viisi on teisi juba kõikjal muru peal maaski ja paistab, et keegi neid eriti ei himusta. Ikka kipub nii olema, et kui midagi väga palju on, saab sellest kiiresti isu täis. Kes pagarilapsele saia pakub, ütles vanarahvas.
Küllap vähendab lastegi õunaisu poodide kaubaküllus, kus igasugu eksootikat aasta ringi saada. Kuigi pangem käsi südamele: meie oma ‘Suislepa’, ‘Kuldreneti’ või pirnõuna vastu ei saa ükski banaan.
Seesama küllus tingib ka olukorra, kus töötlejad ja edasimüüjad kuigi aktiivsed pole, vaid pakuvad aiaomanikule välja sellise kompleksivaba variandi, et nad sõidavad õunale küll, kui need kenasti kokku korjatud on ja neid vähemasti tonn on. Ja lubavad maksta mõnikümmend senti kilost? Kuidas keegi, aga nii mõnigi mees (või naine) kratsib sellist kuulutust lugedes ilmselt kukalt, arvutab natuke ja leiab, et ta viib oma ubinad parem lasteaeda või kooli ja helistab kõik linnainimestest tuttavad ka läbi, et ole hea, võta mõni kast kaasa ja sõida nädalavahetusel minu juurest läbi.
Ka naabrite aeda tasub kiigata: ehk neil polegi sel sügisel, mida koogi peale lõigata või mida õhtuti teleka ees närida. Võiks ju nemadki õunale kutsuda või lõhnav korvitäis neile ukse alla sokutada. Tuleval aastal laiutab praegu saagikas aias omakorda tühjus. Ja siis on päris südantsoojendav, kui üleaedne õunakorviga ukse taha ilmub. Mõnel pool on nähtud täis õunakorvi tänava ääres aia küljes rippumas, et olge lahked! Niisama muidu jagati puuvilju ka laupäeval Palamuse laadal.
