Juhtkiri: Ootamatused ei hüüa tulles

Kiiret abi vajame õnnetuse või haiguse korral kõik. Need ei teata ette. Ootamine tundub haigele ja lähedastele alati pikk. Vilkuritega kiirabiautole annab normaalne liikleja alati teed, sest kunagi me ei tea, millal ise abivajaja rollis oleme.
Jõgevamaad läbivad kaks euroopalise tähtsusega trassi ning riigimaantee. Nendel juhtub õnnetusi. Sageli sõidavad välja mitu autot korraga. Meie kiirabi on tasemel ja seal töötatakse ennastsalgavalt. Meedik on ka inimene, ta pole rauast ja ühel hetkel me kõik väsime.
Pealinna kabinetivaikuses on mõned ametnikud otsustanud hästi toimivat kiirabi reformida. Tulemust ette ei tea, tahame parimat, aga lõpuks kukub välja nagu alati.
Jõgeva maakond on hajaasustusega ja vahemaad on siin pikad. Kui samal ajal juhtub kokku langema mitu tõsist väljakutset ei pruugi autosid ja brigaade jaguda ning abi võibki hilineda. Eludega ei mängita. Siis tuleb abi kutsuda mujalt, ent sealt tulemine võtab aega. Kiirabiteenus on maakondadeülene. Eelarve kokkuhoiu või linnukese pärast ei saa seada ohtu elusid. Patsient tahab abi ikka võimalikult lähedalt.
Peaksime 35 taasiseseisvumise aastaga jalgadel olema, ent pole. Eestis puudub jätkuvalt medikopteri teenus nagu on Soomes, Poolas või Saksamaal, kus haige transporditakse haiglasse võimalikult ruttu.
Ühtegi kiirabibrigaadi ei tohi vähendada. Ei lohuta seegi jutt, mida mõnel pool kuuleb, meil on küll 2-liikmeline brigaad ja toetame üksteist. Linnad ja maakonnad on erinevad. Kui riik tahab kulusid kokku hoida, on selleks muid võimalusi. Alustame ametnikest.