Tabivere veemajanduses kujunenud olukord on Eestimaal ainulaadne ? vald saab Euroopa Liidust veevärgi nüüdisajastamiseks 20 miljonit krooni, aga sellega pole muud teha kui uus veevärk rajada. Veetrassid ja pumbajaam ning puhastusseadmed on eraomaniku käes, kes neid vallale tasuta üle ei anna. Omanik tahab oma omandi eest raha saada ja mitte vähe.
Teisalt kardab omanik, et kui ta nüüd oma omandist loobub, ei saa ta seda enam kunagi tagasi. Sest Eestis pole leitud seaduslikku mehhanismi, kuidas omanik näiteks viie aasta pärast oma vara tagasi saaks.
Eesti seaduste järgi on omand püha ja puutumatu. Kõne alla võiks tulla muidugi ka sundvõõrandamine. Vald jälle ei taha vana veevärgi eest mõttetult miljoneid tuulde loopida. “Kuuma kartulit” on veeretatud juba mõnda aega. Nüüd, kus Brüsselist iga hetk rahalaev saabumas, ei jäägi vallal muud üle kui rajada uus trass koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Sest euroraha eraomanduse praavitamiseks paraku nii palju ei saa.
Kelle huvid on tähtsamad, kas ühe eraettevõtja või rohkem kui 1200 asulaelaniku? Milline võiks olla mõlemaid pooli rahuldav lahendus? Kas selle lahenduse pakkumise aeg pole ehk juba möödas? Miks on jäetud nii tõsise probleemi lahendamine ühe valla asjaks? Vooremaale teadaolevalt on näiteks Saue vald veevärgi mõned aastad tagasi eraomanikult tagasi ostnud.
Teisalt saab Eesti jälle sugeda oskamatuse pärast euroraha kasutada. Brüsseli ametnikud vaatavad meie ponnistusi pealt ja laiutavad käsi: tahaks küll raha anda, aga te ei oska seda ju kasutada!
