Homme algavad Torinos taliolümpiamängud, mida tõsised spordihuvilised kannatamatult on oodanud ning nüüd täiel rinnal nautima hakkavad. Eesti suusatajatel on ka seekord medalilootusi ning juba mitmed head aastad võtame seda kui loomulikku asja. Mis samuti üheks märgiks Eesti arengust.
Olümpiamängude ja üldse spordi fenomen on siiski hoopis avaram kui võidetud medalid, saadud punktid või luhtunud lootused. See on midagi, mis aitab argipäevast kõrgemale tõusta. Elada kaasa ning lasta oma emotsioonid vabaks, ilma kedagi teist häirimata.
Olümpiaheitlusi vaadates saab vaim argipäeva askeldustest puhata nii rikkal kui vaesel, nii noorel kui vanal. Kui suusarajal või hüppemäel on ühed paremad kui teised, siis teleka ees võistlust nautides on kõik võrdsed.
Tänaseks on olümpiamängudest saanud suurejooneline üleilmne etendus, mis sadade miljonite meeli erutab. Paraku valitseb maailmas praegu nii palju pingeid, et vaevalt ka olümpiaaeg siin täielikku rahu kingib. Aga ehk veidi leevendab seda hullu olukorda siiski, tõmmates tähelepanu endale ja andes aimu ausa võitluse võlust.
Pingeid on paraku piisavalt ka Eesti sisepoliitikas ning nõnda tahaks poliitikutelegi soovitada rahulikku olümpia jälgimist. Aitab vabariigi aastapäevaks välja puhata ning rõõmsama meelega rahvaga rääkima tulla.
Sportlased on ju pea kõigil rahvastel omamoodi kangelased, kes oma riigi au eest väljas ja keda võitude puhul kätel kantakse. Spordivõistlused ongi jäänud üheks vähestest kohtadest, kus saab oma rahvuslikke tundeid väljendada ja välja elada, ilma et keegi selle eest õiendama kukuks.
Enamik meist peab ometi ka olümpiamängude ajal oma igapäevast tööd tegema ning täielikult end välja lülitada ei saa. Eks siis võimaluste piires. Ja muidugi on neidki, kel igasugusest spordivärgist täiesti ükskõik. Vaba valik.
Need, kes taipavad, et nii sportides kui võistlusi jälgides õpib ka inimhinge saladusi paremini tundma, on enamasti siiski pisut õnnelikumad kui ükskõiksed.
Hoiame siis pöialt nii Eestile kui kogu maailmale, läbi spordi paremaks saamise nimel.
