Eesti on üks väikseima rahvaarvuga riike maailmas. Ka kogu maailmas pole eesti rahvuse esindajaid palju. Kõigele lisaks näitab kurvavõitu statistika, et meie, eestlaste arv väheneb pidevalt. See ei vähene küll nii kiiresti, et me lähema paari inimpõlve jooksul välja sureksime. Ometi on oht ühel hetkel olematuks rahvaks muutuda täiesti olemas. Lohutada ennast selle mõttega, et meie silmad seda nagunii ei näe, pole vastutustundlik. On ju inimese elu mõte kantud ideest hoida ennast elus ja muretseda järeltulijaid.
Aga ajad on muutunud. Kus olid omal ajal paljulapselised pered? Ikka maal taludes. Kuid paistab, et selliste talude aeg on pöördumatult läbi saanud. Inimesed eelistavad üha rohkem elukeskkonnana linna. Paljud talukohad on jäänud tühjaks. Ja need vähesed uustalunikud, kellest me nüüd rääkida saame, ei moodusta paraku arvestatavat maaelanikkonda.
Vooremaa ei väida, et linnades üldse lapsi ei sünni. Sünnib küll, kuid paraku vähevõitu. Ja mis võiks olla see nõiarohi, mis meid, eestlasi, rohkem sigima paneks? Kas on raha see, mis paneb meie naised sünnitama? Raske uskuda. Samas on perede materiaalne kindlustatus siiski üks vahend, mille abil saab luua tingimusi, et ilmavalgust näeks üha rohkem lapsi. Teisalt on kummitamas oht, et arvestatavat lastetoetust hakkavad ära kasutama asotsiaalsete kalduvustega inimesed. Kui aga hakkab paljunema selline seltskond, siis mis saab meie rahvuse kvaliteedist? Arvata on, et head see ei tähenda.
Kuidas elada ja mida teha, et eestlastel saaks jälle kombeks vähemalt kolm last peres? Raske küsimus. Kui keegi sellele vastust teaks, siis poleks me ka praeguses olukorras. Ilmselt vajavad inimesed kindlat usku oma riiki ja tulevikku. Kuidas inimestes seda usku tekitada, on juba meie lugupeetavate poliitikute ülesanne. Nii et jõudu teile, poliitikud, selle sasipuntra lahtiharutamisel. Lihtsalt lubadustega ei tee siin midagi ära. Vaja on tugevat mõttetööd. See ei ole lihtne, kuid alternatiivid puuduvad. Olla või mitte olla? Väga sooviks olla!
