Juhtkiri: Nõudlus targa riigi järele

Tänase lehe suures loos ütleb emeriitprofessor Marju Lauristin veendunult, et me vajame tarka riiki. Samas toob pool sajandit ülikoolis töötanud teenekas poliitik näiteid elust enesest, kus me pigem oma tarkusega silma ei paista.
Emeriitprofessori sõnul peab iga ministeerium olema läbipaistev, kuid tegelikult ehitatakse nende ümber järjest tihedamat müüri. Katsuge praegu saada kätte inimest, kes millegi eest seal vastutab. „See masinavärk on läinud täielikult kontrollimatuks, on kasvanud nagu mingid seened pärmi peal,“ tõdeb Lauristin oma kogemusest.
Eesti ajakirjanduse kauaaegne õpetaja meenutab, et kui Eesti hakkas Euroopa Liitu astuma, siis käidi Taanis õppimas, et kuidas suhelda uue liiduga. Taanlased õpetasid, et kui minister sõidab Euroopasse ülemkogule, siis enne seda tuleb ja kannab ta kõik ette, mis arutatakse koos ministritega parlamendis läbi ja alles siis antakse nõusoleku, et meie, Taani, huve nii või teisti esindada.
Kas Eestis on kunagi midagi sellist nähtud, et minnakse enne Euroopa parlamenti midagi kooskõlastama? Hea, kui pärast natuke seletatakse või pannakse midagi Twitteris üles.
„Mida meie tegime?“ küsib Lauristin. „Noor riik, tubli koolipoiss, esimeses pingis, panime peatükke kinni klõps ja klõps ning ütlesime, et me ei tee ühtegi erandit. Tahame, et ruttu saaks. See on siiamaani jätkunud.”
Kui paljud tänased poliitikud ja juhid räägivad sellest, kuidas tuleks hakata kärpima kõiki toetusi, kaasa arvatud pensione, siis Lauristin toob vastulauseks lihtsa selgituse: pension ei ole toetus, see on kindlustus ja välja teenitud raha. See pole sotsiaaltoetus ja pensionisüsteemi puutudes läheb see paigast ära.
Nii tõstatub Lauristini lugedes ikka ja jälle, et vajame tõesti tarka riiki.