Naistepäev on üks omamoodi väike armas pidupäev. Vahepeal kippus ta meil küll veidi varju jääma, ent nüüd on taas oma kohta kätte võitmas. Veidi muutunult, ent mitte oma väärtust kaotanult.
Ja väga tore, igal juhul väärivad naised neid lilli ja kallistusi ja naeratusi. Loomulikult mitte ainult naistepäeval, vaid ikka läbi aasta. Ning palju-palju rohkem, kui meist paljudel siiani tavaks on.
Tegelikult oleks mõistlik naistepäevalilled juba täna ära osta, et kohe homme hommikul saaks oma kõige lähedasematel naisterahvastel tuju rõõmsaks teha. Mitte nii, et kusagil poole päeva peal või alles õhtul kargab pähe, et näe, teised mehed viivad lilli, no peaks nagu kah? See ei tohiks olla kampaanialik kohustus, vaid siiras kingitus.
Naistepäeval läheb mõte sinnagi, et võiks ju meestepäev ikka ka olla. Aga palun ärme nimetame meestepäevaks kunagist nõukogude armee aastapäeva, see oli ikkagi eestlaste jaoks võõra okupatsiooniarmee sünnipäev, mitte mingi meestepäev.
Naised on ikka ja alati veidi teistsugused kui mehed mitte ainult välimuselt, vaid ka olemuses ja hoiakutes. Seda teistmoodi olekut peaks pigem rõhutama, mitte püüdma peita kõikvõimalikke võrdsusjutte pähe tagudes. Naisõiguslased on paljudes punktides küll naiste heaks palju ära teinud, ent üliaktiivsed “võitlevad feministid” on naiselikku võlu ja veetlust kahjuks pahatihti ka vähendanud.
Naistele tahaks öelda, et ärge sattuge kohe paanikasse, kui teie meelest mees liiga palju naistega suhtleb. Mehed, kel on olnud tõeliselt lähedasi naissõpru, saavad naistest ju hoopis paremini aru ning see annab kõvad plussid ka partnerlussuhtes.
Naistepäeva puhul kingitud lilled närtsivad küll ära, ent neid üle andes kingitud soe naeratus jääb südamesse hoopis kauemaks. Naistepäevatervitus koos naeratusega ka Vooremaalt!
