Hiljuti oli Kuremaa lossis tänupidu Jõgeva maakonna parimatele õpetajatele ning täiskasvanud õppijatele. Tänati ka paljusid neid, kes on meie noorte ettevõtmisi korraldanud ja neid juhendanud mitte üksnes koolitarkuse omandamisel, vaid ka vaba aja veetmisel.
Tänuväärne on ka õpetajate tunnustamine ja elukestva õppimise väärtustamine, eriti ajal, mil üha rohkem inimesi on muutumas aina pealiskaudsemaks ja mil seetõttu paljus kipub kannatama just õppimise ja õpetuse tegelik, sügavam sisu.
Mauruse kooli usuõpetaja Tammsaare “Tõe ja õiguse? teises osas tunnistab, et numbrite panemine on talle kõige raskem. Numbrite panemine on raske seetõttu, et iga numbri saaja on erinev. Õpetaja peab nägema kaugemale, peab nägema numbrite taha, ta peab nägema oma õpilase sisemusse, tundes teda ja teades, kui palju keegi suudab ning mis on kellelegi saavutus.
Kahjuks peab praegune õpetaja, tahtes teha oma tööd südamega, suutma samal ajal mööda vaadata ka oma väikesest palganumbrist. Et hariduse andjad pole ühiskonnas piisavalt hinnatud, ongi paratamatu, et kõik koolid ei saagi täidetud kõiki vajalikke õpetajakohti ning et kooli ei satu sugugi tööle vaid tublimatest tublimad. Kõikide heade pedagoogide pilgud pole sugugi üksnes kõrgema palganumbri saamise poole suunatud, kuid paljast missioonitundest ei ela ometi keegi ära.
Õpetajana saab töötada see, kes pole perekonnainimene või kelle abikaasa teenib nii palju, et teine pool saab väiksema palga eest tööl käia.
Koolis töötab ka neid, kes tunnevad selleks lihtsalt tõelist kutsumust. Just seetõttu on hea, et mõnel päevalgi aastas saab parimatele õpetajatele töö vähemalt tähelepanuga tasutud.
Maakonnalehel pole retsepti, kuidas ühiskonna suhtumist ja inimeste mõtteviisi kiirendatud korras muuta. Loodetavasti teeb seda kunagi siiski aeg ise.
