Juhtkiri: Mõnikord on rasked otsused paratamatud

Üle Eesti on paljud inimesed käinud alg-, põhi- ja keskkoolides, mida enam ei ole ja mille kaunis koolimaja on heal juhul leidnud kasutuse kogukonnakeskusena või muul otstarbel. Selguse huvides on seadusandja määranud laste arvud, millest alates saab kool toetust. Hiljuti eraldatigi toetust väikekoolidele üle Eesti, et anda signaal nende vajalikkusest. Kui aga laste arv ei ole piisavalt suur, siis taolist toetust lihtsalt ei saa.
Muidugi on kurb vaadata armsat kodukoha koolimaja, mis juba ammu ei tegutse koolina. Kuid valdade vahendid ei ole ka lõputud. Kui valda koliks miljardär, kes oma maksud ka sinna maksaks, siis oleks hoopis teine olukord. Aga tegelikkus on kohati selline, et õppeasutus tuleb sulgeda.
Siin ongi alati arutelukoht, millist kooli sulgeda, millist mitte. Otsustavaks saab sageli laste arvu vähenemine. Väike Lohusuu kool suletakse, järgmisel õppeaastal ei oleks praeguse hetke andmete alusel esimesse klassi läinud ühtegi last.
Lohusuu kooli nagu paljude teistegi maakonna õppeasutuste tegutsemine oli varjutatud võimalusest, et kool suletakse. Nüüd on rahva valitud esindajad teinud oma otsuse. Nad on juurde lisanud, et Voore põhikool ja Avinurme gümnaasium jäävad, kuid aeg-ajalt kontrollitakse nende „jätkusuutlikkust“, loe: laste arvu. Kõik otsused ja viimane mõte on näha istungi ülekandest, mida saab järele vaadata. Lohusuu kooli sulgemine ei tulnud äkki, eelnevalt korraldati arvukaid kohtumisi ja koosolekuid kõigi huvipoolte jaoks. Nüüd tuleb lapsevanematel otsustada, millisesse kooli lapsed edasi lähevad, kohad on kõigi jaoks igal juhul olemas.