Mõte rajada Jõgeva raudteejaama mälestuspaik, kus saaks meenutada Eesti ajaloo raskeid hetki, pole iseenesest originaalne ega uus, sest samasugune idee on juba teostatud Läti väikelinnas Skrundas, kus raudteejaamas on mitte üksnes mälestuskivi küüditatutele, vaid on sisse seatud ka vagun-muuseum 1941. ja 1949. aastal represseeritute mälestuseks.
Eestlaste ja lätlaste saatused on aastasadu sarnased olnud, ajaloo kõikides pöördepunktides oleme jaganud sama saatust. Mõlemad oleme ka olnud liialt isepäised ega ole senini mõistnud, et koos oleksime tugevamad kui eraldi tegutsedes.
Kuigi need punavõimu poolt tekitatud kannatused jäävad meist ajateljel aina kaugemale, kuigi igal aastal on meie hulgas aina vähem ja vähem alles neid inimesi, kes ise tookord rongiga külmale maale sõitsid, ei tohi me oma ajalugu unustada.
Jõgeva linnale endale annaks niisuguse muuseumi rajamine samuti palju juurde, sest sellest võiks tulevikus kujuneda veel üks koht üleriigilise tähtsusega ürituste korraldamiseks. Rääkimata sellest, et küüditamise teema kajastub ka Jõgeva poetessi Betti Alveri loomingus ? jäi ju tema ilma oma armastatud abikaasast Heiti Talvikust, kes küüditati ja peagi Siberis suri.
Vooremaa arvates pole eestlased küll sedasorti rahvas, kellele meeldiks üleliia nutta ja oma kannatusi eksponeerida, kuid oma ajalugu peame me teadma ja sellest oma järeltulijatele põlvest põlve edasi rääkima, sest ühel rahval saab vaid siis olla lootust iseseisvusele ja stabiilsele tulevikule, kui püsib värskena tema ühismälu.
