Vähem kui kuu enne uue kooliaasta algust hindab haridus- ja teadusminister Mailis Reps olukorda katastroofiliseks. Ministri selline väljaütlemine peaks tekitama tõsise ohutunde meis kõigis, kogu ühiskonnas. Sest mure koolis on ühine mure. Kuidas asjaolud täpsemalt on, teavad muidugi kooliinimesed ise. Ministrit sunnib aga niimoodi arvama tõsiasi, et aastaks 2008 on juba 60 protsenti Eesti õpetajatest ületanud pensioniea künnise, paljud neist ka 70. eluaasta piiri, samas kui uute õpetajate juurdekasv on umbes 12 kuni 13 protsenti aastas. Minister leiab, et ministeeriumi poolt on ainus olukorda leevendav lahend õpetajaameti väärtustamine palgatõusu ja koolituste pakkumisega ja ta tahab koolidele kuni pool miljardit krooni lisaraha juurde. Eelkõige läheks nõutud lisaraha kooliõpetajate palkadeks ja ka maakoolide võrgu säilitamiseks. Lähinädalatel peaks valitsuses tulema tutvustamisele ka vastavasisuline maakoolide rahastamismudel.
Olukord on tõsine ja pole mingit põhjust siin ministriga vaielda, arvab ka Vooremaa. Mingit olulist muudatust paremuse poole ei näita esialgsete tulemuste järgi ka tänavuaastased eelistused kõrgkoolidesse pürgimisel ? pedagoogilised erialad koos tulevase õpetajakutsega pole just kõige populaarsemad sisseastujate silmis.
Seegi näitab, et tegelikult pole ühiskonnas veel (sic!) vajalikul tasemel väärtustatud pedagoogid ja nende vastutusrikas töö. Kust mujalt noored oma valikueelistused saavad kui mitte elust enesest. Muidugi on õpetajate palgad, tänu pidevale võitlusele, viimastel aastatel tajutavalt tõusnud. Koguni nii, et siit-sealt on kuulda olnud arvamusi, justkui õpetajate sissetulekud ongi juba head ning et on piirkondi, kus õpetajad tundvat end suisa kõrgepalgalistena teiste töötegijatega võrreldes. Kui see nii on, siis pigem on need teised palgad väikesed kui esimesed kõrged. Võrdluse riigi statistilise keskmisega kannatab õpetaja palk ehk juba ära, aga kindlasti pole tasu, ja mis veelgi olulisem ? hinnang õpetaja(töö) prestii?ikusele veel vastavuses töö vastutusega.
On ju nende vastutusele usaldatud väärtuslikem vara ? laste haridus ja tulevikuvõimalused. Unustamata ja vähendamata kodu osa, on ikkagi kool ja õpetaja need, kellelt noor inimene vajaliku pagasi kogu eluks saab.
