Karu ärkas talveunest räige näljatundega. Kõht oli nii tühi, et aeg-ajalt kippus pilt taskusse minema. Süüa tahaks!
Läheduses lösutas rahutu Rebase-Rein, kes samuti oli näljas. Kõik vähegi ümbruses ringi sibanud hiired oli ta nahka pistnud ja nüüd konutas lihtsalt niisama. Näinud karu ärkamas, tekkis tal lootus, et äkki suudab mesikäpp midagi välja mõelda, kuigi mine sa Karu-Pätu aru tea!
Rein pilgutas silmi ja vaatas ümber. Hundionu elamine paistis silma täieliku korratusega, kõik kondid ja viimanegi rohulible oli söödud. Millal viimati anti loomadele rammusat sööki, seda ei mäletanud enam keegi. Metsas valitses juba mõnda aega taimetoitlaste partei, lihasööjad olid täieliku põlu alla sattunud ning neile ei pakutud midagi. Õigemini ? neist ei tehtud välja ja loodeti, et nad ise ära surevad. Küllap surevadki, kui süüa ei saa. Metsast välja ka ei saanud, sest võimas piir ei lasknud hiirepoegagi läbi. Nii hullud olid lood.
Karu ei saanud enam kauem viivitada ? ta silus oma kõhna keha ümber lotendavat kasukat ja sammus otsustavalt metsa valitseja põdra jutule.
Pikki läbirääkimisi ei peetudki ? karule pandi avaldus ette ja ta kirjutas alla. Kohe sai ta suure meepurgi ja kotiga mustikaid. Oma koopasuu juurde jõudnud mesikäppa tervitasid hundionu ja Rebase-Rein. Nähes karu käes meepurki ja marjakotti, küsisid teised, mida on vaja teha, et süüa saada. Karu selgituste peale lonkisid teised samuti põdra juurde ja tulid sealt toidunutsakaga tagasi.
Imekombel tehti piirid varsti lahti ja elu läks kergemaks. Karu lakkus meepurki ja mõtles, et kui veel mingi jama peaks juhtuma ja lihasööjad uuesti võimule saama, siis tema kirjutab esimesena avalduse uude parteisse. Sest kaua sa põhimõtete pärast ikka nälgid, elu niigi üürike.
