Eks kevaded, kui saab täita e-deklaratsiooni, ole eriti meeldivad neile, kellel kasvab peres kaks või enam last. Mida rohkem, seda uhkem. On ju tegelikult tore, et tulumaksudeklaratsiooni täitnud, saab lastega inimene enam-vähem normaalse palgaraha puhul juba paari päeva möödudes päris kopsaka summa tagasi. Hopsti ? raha lihtsalt tuleb nagu nõiaväel lapsevanema pangaarvele.
Saab siis rõõmsalt võsukestega minna kas tsirkusesse või loomaaeda, saab äkki osta mõne hädavajaliku kodumasina või võib-olla hoopis ära maksta kõik aasta jooksul kogunenud võlad. Üüratud elektri- ja veearved näiteks, mis lastega peredel, teadagi, on alati suuremad kui üksikutel inimestel. Ja erandit ei tee neile keegi, vaid ikka kohe, kui midagi õigeaegselt maksmata, hakkab viivis jooksma samamoodi nagu kõigil teistel. Ei saa ju lasterikas pere Eesti Energiale selgeks teha, et oota, ma maksan siis, kui kord kevadel selle papi kätte saan, mida maksuamet vahepeal enda käes hoiab. Tegelikult tahaks lausa teada, mida selle kinnihoitud rahaga vahepeal tehakse.
Maksuvaba tulu laste arvelt kõlab igati ilusasti, kuid terve mõistus tõrgub siiski aru saamast, miks ja kellele on kogu seda jama vaja. Kas poleks mitte lihtsam juba alguses vähem tulumaksu võtta? Iga sammu ja suutäie pealt maksab lastega kodanik nagunii rohkem. Käibemaks toiduainete pealt moodustab suurema sööjatehulga puhul kenakese summa ja seda tasuvad kõik lapsevanemad nurisemata justkui loomuliku karistusena selle eest, et nad lapsi omavad.
Samal ajal peavad poliitikud nõrkemiseni kõnesid, kuidas rahvastiku taastootmist suurendada ja jätkusuutlikkust parandada. Lapsevanemate nagu pensionäridegagi üritatakse mõnuga manipuleerida, sest on ju teada, kui tühise osa maksumaksjatest moodustavad kõrgepalgalised lapsevanemad.
