Homme möödub Eestis 15 aastat 1992. aasta rahareformist. Uskumatult kauge tundub praegu olevat see aeg. Täna tundub, just nagu oleks meil ikka alati meie oma kroon kasutusel olnud.
Pidulik oli see tookordne rahavahetus. Tavapärane pikemat sorti sabasseismine ? ja hunniku rublade vastu saime paar krooni. Aga ikkagi omad!
Imelik oli ka esimene krooniajastu käik poodi ? sest kui eile veel haigutas kõikidel riiulitel ja lettidel tühjus, olid need nüüd üleöö muutunud ning meenutasid varasemast ajast tuttavat Inturisti poodi.
Eesti krooni väärtus on tänaseks tollasega võrreldes tublisti langenud. Või on hoopis hinnad tõusnud? Pankurite keeles on selle kohta kasutusel igasuguseid sõnu nagu inflatsioon ja krooni devalveerimine. Eesti riigi ja tema ajaloo jaoks pole selles midagi uut, sest samad päevateemad olid Riigikogus arutusel 1930. aastate alguses.
Meie oma Eesti kroon on niisiis kasutusel olnud 15 aastat ja tavakodanikena võime kinnitada, et see raha on meile armas. Paljud eestlased ei taha loobuda oma rahvusvaluutast ega minna üle eurole, kuigi ühise rahaga oleks lihtsam Euroopas ringi reisida.
Sularaha on meil kasutusel aina vähem ja üha enam teeme pangatehinguid ja maksame kaardiga. Mõnikord tundub juba, et raha kui niisugust ehk polegi päriselt olemas, sest me ei näe teda sageli füüsiliselt. Näeme vaid numbreid arvetel ja see võib olla vaid meelepete ja pankurite vandenõu.
Teisalt pole keegi rahale mõistlikku alternatiivi välja mõelnud ja kindlasti jääb raha kui niisugune maksevahendina edasi kestma. Eesti kroon on üks ilusamatest rahatähtedest maailmas ja eestlaste jaoks üks omariikluse sümbolitest. Vooremaa soovib teismelisele eesti kroonile pikka iga, sest oma on oma.
