Eile oli Eesti lipu 123. sünnipäev. Just nii palju aastaid tagasi võtsid Tartu Ülikooli Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed sini-must-valge trikoloori esmakordselt kasutusele oma lipuna. Eesti rahvuslipp ja seejärel riigilipp sai temast mõned aastad hiljem.
4. juunit tähistati lipupäevana esmakordselt 1934. aastal. Pärast taasiseseisvumist tähistatakse lipupäeva riiklikult alates 2004. aastast.
Vooremaa arvates on huvipakkuv see, et esimese lipu õmbles kolmest siidriidetükist kokku Põltsamaa kihelkonna koolmeistri Gustav Beermanni tütar Emilie Rosalie. Emalipu õnnistas Otepää kirikla saalis 4. juunil 1884 õpetaja Rudolf Kallas.
Tollane esimene lipp on vaatamata sellele, et ta oma 123- aastasest elueast suure osa on olnud keelatud ja peidus, kuni tänaseni säilinud. Huvitav on fakt, et maailma riikidest vähem kui kümnendikul on lipp üle 100 aasta vana ja veelgi haruldasem on see, et esimene lipp on alles. Põltsamaal õmmeldud ja Vaimastveres alles hoitud emalipp asub nüüd taas Otepää kiriklas, kus tema jaoks on avatud eraldi muuseumituba.
Eile järgisid paljud eestlased presidendi, peaministri ja Riigikogu esimehe üleskutseid ning heiskasid lipud. Kõik seda aga ei teinud ja Vooremaa meelest on tore, et me elame riigis, kus riigi- ja rahvuslippu ei peagi heiskama käsukorras. Las olla põhjused, miks eile üks või teine lipu heiskamata jättis, igaühe oma südamesi. Igatahes on kindel, et juunis 2007 on Eesti lipul meie kodanike südametes taas eriline väärtus. Viimase aasta sündmused, kus meie lippu on korduvalt rünnatud, on muutnud inimesed tema suhtes palju tundelisemaks.
Vaatamata suurele üleilmastumise propagandale, on eestlased täna ikka sama meelt, nagu väljendas tollaste üliõpilaste tundeid 1884. aastal Otepää kiriklas lipu õnnistamise tseremoonial Heinrich Rosenthal: ?Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida.”
Eestimaa on täna tõesti kuradeid täis, aga meie lipp täidab oma algset ülesannet: hoiab kõrgel rahvusaadet ja ühendab südameid.
