Eile 87 aastat tagasi allkirjastati Tartus rahuleping, mis kehtestas ka Eesti Vabariigi riigipiiri. Tänaseks on Tartu rahu muutunud meie poliitikutele ebameeldivaks teemaks. Nõuda õigete piiride taastamist tundub paljudele utoopiline ja seepärast räägitakse Tartu rahust igal aastal aina vähem.
Asi pole üksnes võimalikus Venemaa reaktsioonis, vaid veelgi enam selles, et Vabadussõda ise on muutunud meile ebapopulaarseks teemaks. Sõjast, kus võitlesid meie vanaisad ja vanavanaisad, ei ole turvaline liiga palju rääkida juba sellepärast, et sellega koos võiksid kerkida üles teisedki paralleelteemad, nagu nn teine vabadussõda või vabadussõjalaste liikumine. Viimasest kõnelemine pole aga mitte kellegi huvides. Nagu ei oleks mitte keegi kuulnudki kõnekäändu: kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.
Õieti ainuke, mis tänapäeva inimestele iga päev veel Vabadussõda meenutab, on ühissõidukites rippuv silt, et Vabadussõjas võidelnud võivad sõita ilma piletita. Ometi on viimane neist manalasse lahkunud ja lihtne matemaatiline arvutuski ütleks, et sellised inimesed peaksid enam kui sada aastat vanad olema, mistõttu nad ühistranspordiga nagunii ei reisi.
Kuigi meil pole moraalset õigust loobuda osast oma ajaloolisest territooriumist ? Petserimaast ja Narva jõe tagusest alast ?, tundub, et just seda oleme rahva ja riigina teinud ja tegemas. Tõsiselt räägivad õigetest piiridest veel vaid üksikud rahvusradikaalid, kellel pole jõudu ega võimu oma aateid realiseerida.
Üldises plaanis on Tartu rahu aga tänavu kahetsusväärselt vaid narrikuljusena mõne eriti “pohhuistliku” poliitiku valimiseelse kübaraääre küljes kõlisemas. Milleks muuks kui rahva järjekordseks lollitamiseks saaks pidada eile Tartus peetud rahvakoosolekuid, kus võimulepürgijad taas rahvusaadete ja -sümboolikaga manipuleerides endale hääli kindlustasid. Et kui pronksmees enam piisavalt palju piima ei anna või tuleb teda teistega jagada, lüpsti igaks juhuks ka Tartu rahu.
