Kui tuhanded eestlased 1944. aasta sügisel punase terrori hirmus üle mere pagesid, võtsid paljud neist pikale teekonnale kaasa ka asju, mis pealtnäha esmavajalike hulka ei kuulu ? raamatuid. Üks sagedamini nappi pagasisse mahutatud raamatuid oli Oskar Lutsu “Kevade”.
“Kevade” on lihtne koolilugu. Aga kirja pandud nii, et sellest on saanud üks eesti kirjanduse või ka kogu kultuuri tuumtekste. “Kevade” arhetüüpsete peategelaste galerii ? Toots, Teele, Kiir, Arno, Tõnisson jt ? on kokku kui eesti ühiskonna minimudel. “Kevadet” võib lõputult interpreteerida ? ehitada sellele üles filmi- ja teatriprojekte, parodeerida, kaasajastada ?, kusjuures nii, et tema väärtus ei vähene.
Kui “Kevade” väärtuses pole keegi naljalt kahelnud, siis Oskar Lutsu kui kirjaniku mainega on asjad natuke hapramad: osa kirjandusteadlasi ja kriitikuid pole tahtnud teda nimelt tõsiselt võtta. Nii polnud Lutsu kohta ilmunud näiteks ühtegi monograafiat. Nüüd, Oskar Lutsu ümmarguse sünniaastapäeva aegu näeb Tartu literaadi Aivar Kulli kirjutatud monograafia lõpuks trükivalgust.
Asjaolu, et Oskar Luts homme 120 aastat tagasi just Palamuse lähedal ilmale tuli, on tähtis kõigile jõgevamaalastele, Palamuse kandi rahvale aga iseäranis. Nagu aeg on näidanud, on Luts enese tahtmata-teadmata ja ette kavatsemata osutunud selle piirkonna üheks võimsamaks arengumootoriks.
Lutsu ja “Kevade” pärast oli asja rajada Palamusele muuseum, mis kahekümne tegutsemisaasta jooksul siia tõmmanud sadu tuhandeid inimesi. Tänu Lutsule ja Palamusele saab tänapäevalgi tugevama tuule tiibadesse nii mõnigi Palamusel algatatud projekt. Sest niipea kui ütled Palamuse, tulevad igale eestlasele meelde Luts ja “Kevade”. Ja mingi eriline heldimus tuleb hinge. Palamuse rahva kiituseks võib öelda, et nad pole oma kodukandi kuulsat poega sugugi “maha maganud”, vaid on osanud tema kuulsust igati meeldival viisil enda huvides ära kasutada.
Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi esimene direktor ja kauaaegne giid Vaike Lapp armastas kunagi lõpetada oma “Kevade” tegelaste prototüüpidest kõnelevat juttu umbes sellise lausega: “Kuni on elus veel viimane eestlane, niikaua elab ka Lutsu “Kevade””. Just nii see ongi. Üha uued ja uued lugejapõlvkonnad võtavad kätte selle parajalt paksu raamatu ja loevad esimeselt leheküljelt:
“Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.”
