Juhtkiri: Lumeta jõuluootus

Viimastel aastatel on talve algus nihkunud kuidagi järjest hilisemaks. Detsembrist ei saagi enam tõtt-öelda rääkida kui talvekuust – ilmastiku mõttes on tegu pigem hilissügise pikendusega.
Ametlik talve algus oli küll üleeile, kuid õhutemperatuuri ja looduse üldpildi järgi oli pühapäeva õhtul endiselt tunne, justkui oleks oktoobri- või novembrikuu. Pime ja porine aeg, on selle perioodi lühike kokkuvõte.
Näib, et järjest tavapärasemaks hakkabki kujunema see, et õige talv koos külmemate ilmadega jõuab kätte alles uue aasta hakul. Kas taoline ilmastiku muutus tuleneb inimtegevusest? Ühelt poolt ei saa eitada, et autostumine on hoogustunud ja majandustegevuse tulemusena on eelkõige suuremates linnades õhu kvaliteet halvemaks muutunud. Sellel kõigel on mõju ka ilmale. Samas on soojemate talvedega perioode Põhja-Euroopa riikides varemgi ette tulnud.
Kui aga meenutada kümne või kahekümne aasta taguseid detsembrikuiseid lumeolusid, siis tavapärane oli ikkagi see, et talved olid lumised ja krõbedate külmakraadidega. Kui juhtuski mõni lumevaesem talv sekka, siis üldpilt detsembris oli ikkagi selline, et maa oli kaetud lumega. Isegi kui see ära sulas, siis mõne aja pärast kattis maad taas valge vaip. Praegu oleks huvitav kõrvutada täpselt kahekümne aasta taguseid pilte ja võrrelda neid praeguste talveoludega.
Ega selle tõttu jõulud ja aastavahetus tulemata jää, et lund ei saja. Ja niisamuti ei saa jääda toimumata jõuluaegsed sündmused ja jõulukontserdid. Kuid päris jõulutunnet see ei loo, kui maa must ja lund pole.