Juhtkiri: Lõppes koolivaheaeg, algab nutivaheaeg

Maailma kuklapoolel on ühes riigis nutitelefonides soltsiaalmeedia alla 15-aastastele keelustatud, mis kindlasti ei ole lahendus. Sarnaneb lahendusele mõnes riigis, kus alla 10-aastased või nii ei tohi tänaval üksi liigelda. Ja kui see vanusepiir on ületatud, tekib õpitud abitus, laps ei ole õppinud üksi kulgema. Eestis ei ole selliseid meetmeid kehtestatud.
Kuid samas ei ole nutitelefonide kasutamine tunni ajal mittesihipäraselt kuidagi õppimistegevust toetav. Koolid on arvestanud tehnika arengut oma kodukordades. Mõnes koolis peab telefon olema kaugel koti põhjas. Teises koolis on klassiukse seinal nutikodu, kus elavad nutitelefonid nii kaua, kuni lapsed õpivad, et maakera tõesti ka on ümmargune ja kaal ning mass ei ole üks ja seesama.
Üks koolidirektor leiab, et kõige olulisem on, et vanemad kodudes selgitaksid lastele nutitelefonide kasutamise reegleid. Tundub, et enamikes kodudes tõesti selgitatakse ja kasvatatakse ning nende tõrksate jaoks, kes ühistegevuse reeglitest aru ei saa, on olemas koolipoolsed „tugi- ja mõjutusmeetmed.“ Nii nagu kaitseministeerium oli ennevanasti sõjaministeerium, Tervisekassa oli Haigekassa, nii ka koolide kodukordades on justnimelt mõjutusmeetmed, mitte karistused.
Kellele meist meeldiks üleliia pingutada? Kuid just pingutamise ja töötamise õppimine, ka hallidel ja vihmastel päevadel, annab õpilasele eelduse oma elus hakkama saada. Nutitelefon on abivahend, mitte asendus õppimispingutusele. Koolid leiavad igaüks oma lahenduse, et laps viibiks meelsasti ka tegelikus elus.