Juhtkiri: Latika laulupidu kui täiesti uus sündmus

Kunagi 19. sajandi ärkamisajal korraldati esimesi suuri laulupidusid ja nüüdseks oleme harjunud selle suurejoonelise tavaga, kus väärtustatakse kogu Eestit ja eraldi meie maa piirkondi.
Iialgi ei tea, milline tava vajub ära, milline jääb kauaks ajaks püsima ja poeb rahva südamesse. Latika laulupidu kui sõnaline oksümooron (ehk „vastandväljendus“, näiteks kuum lumi või külm tuli) jääb hästi meelde. Sest kala on ju tumm, kuidas ta siis laulab? Kes teab, võib-olla seatakse latika skulptuurile sisse ka latika oma laul?
Kõik algas sellest, et peenesse Eesti Peakokkade Ühendusse kuuluv viienda järgu kokk Tiia Meitus Jõgevalt leidis, et lihtne kala latikas vääriks esiletõstmist kui toormaterjal, millest saab uskumatult palju erinevaid suussulavaid toite valmistada.
Kuid erinevalt tavainimesest suutis Tiia Meitus unistuse viia tegelikkusesse. Latika esiletõstmiseks korraldati Mustvee vallas Kasepää laululaval eraldi laulupidu koos õpitubade, võistluste ja isegi suure metalse kalaskulptuuriga, mille taustal perekonnad võivad ennast jäädvustada ja tulevikus võib laste kasvamist aasta-aastalt näha võrreldes kalakuju kõrgusega. Sest latikas laulab järgmisel aastal Võrtsjärve ääres.
Latika laulupidu on ka selle poolest tore algatus, et latikas erinevalt teistest jututeemadest on ühendav, mitte lõhendav. Latikas on leplik, tema laulupeol on aukohal nii kalad kui ka pelmeenid, juust ja vahuvein, kõik sõbralikult kõrvuti. Nii et kokkuvõttes tänud idee loojatele ja teostajatele.