Eks me kõik ole olnud olukorras, kus raske vastu võtta otsust, kuidas käituda edasi. Teel eksinuna on järjekordsel teeristil tulnud otsustada, kas minna paremale või vasakule. Milline tööpakkumine võtta vastu, kui mõlemad on samavõrra ahvatlevad? Või siis tuleb kokku leppida, kes kodus pärast sööki kogu pere nõud puhtaks peseb.
Ühe või teise asja puhul kaalume poolt- ja vastuargumente, kuid lahenduseni ikka ei jõua. Valiku peab aga tegema. Nüüd tulebki appi juhus. Võtame mündi ja viskame “kulli ja kirja”. Las münt otsustab, mida edasi teha. Anname endale aru, et antud olukorras on kõik tegutsemisvariandid samaväärsed ning juhuslik valik ei tee meie olukorda ilmselt ei hullemaks ega ka paremaks.
Kui aga oleme jõudnud sinnamaale, kus aeg hakata abielusadamasse tüürima, kuid ei suuda kuidagi otsustada, kes oma sümpaatiatest elukaaslaseks valida? Mis nüüd saab? Kas viskame taas kulli ja kirja? Vaevalt. Kaalul on liiga palju, et otsus juhuse hooleks jätta. Tuleb poolt- ja vastuargumente väga hoolikalt kaaluda. Vastutusrikaste otsuste tegemisel ei saa midagi juhuse hooleks jätta, tuleb kuulata mõistuse häält.
Küll on aga Tartu Ülikooli rektori valimistel jäetud selline võimalus, et valimiste ebaõnnestumise korral otsustatakse viimasesse valimisvooru pääseja eelneva võrdse hääletustulemuse korral loosi teel. Kas tõesti on mõlemad kandidaadid samaväärsed? Kas tõesti on ükskõik, kes hakkab meie Eesti hariduse lipulaeva juhtima? Jättes valiku juhuse otsustada, tunnistame endale, et oleme tähtsate otsuste tegemisel saamatud ning lükkame vastutuse juhuse kaela. Mugav, aga vastutustundetu.
Mis siin aga imestada. Meenutame kasvõi hiljutist tantsu meie presidendivalimiste ümber. Asja nimi on demokraatia. Tulemus aga ikkagi saavutati ? kellele meeltmööda, kellele vastukarva. Rektorivalimised jäid aga tulemuseta. Järelikult on viimane aeg ülikooli juhi valimise reeglitesse muudatused sisse viia. Millised just, seda ei tihka Vooremaa küll öelda. Üks aga on kindel – nii enam edasi ei saa. Tähtsaid asju ei tohi juhtida juhus.
