Juhtkiri: Kuidas sünnib liblikas

Igapäevaselt me seda ei märka. Näeme alles siis, kui ta tiivad meile ilu pakuvad ja ta kusagil meiega kohtub. Kui mullu Kuldne liblikas ehk Lianne Saage-Vahur Peipsi äärest sümboolselt teele saadeti, teadsid ilmselt kõik, et see pole lõpp. Teekond jätkub, kaasteelised on ehk teised. Nad võivad muutuda või vahelduda, aga vaim, mis loomingulisust üleval hoiab, ei kao. Teekond jätkub.
Seda näitasid ka nädalavahetusel toimunud luulepäevad „Tähetund“. Sten Siirak tunnistas, et võttis teadlikult vastu väljakutse korraldada luulepäevi. Noor mees on sisukas, tema võimeid, mis avaldusid nii sündmuse korraldustiimi kokkupanekul kui kogu kahepäevase tiheda päevakavaga luuleetenduste toimumise korraldamisel, tuleb kõrgelt hinnata. Sealjuures jõudis ta ka lavastajana tööd teha ning pälvis selle eest ühtlasi parima juhendaja preemia.
See kõik tähendab, et kõik noored ei kao põhjatusse pealinna või piiri taha. Omandanud hariduse, jäävad nad siia, kodukohta, teevad rõõmu ning entusiasmiga tööd. Väga oluline on neid märgata ja aidata kaasa, sest nende abil tekivad traditsioonid, millest parimad jäävad püsima. Mille järgi teatakse Jõgevamaad, seda maakonda, mis justkui ei kuulu kuhugi?
Oleme keset Eestit, kuid riigitelevisiooni reporterid sattuvad siia üliharva. Iga käik on suursündmus ja pälvib tähelepanu. Aeg-ajalt küsime siin, kohapeal, et miks ei tulda? Miks on riigitelevisioonis Lätist rohkem uudiseid kui meie maakonnast. Kas ainus rääkimist väärt teema on järjekordne suurõnnetus või poliitiline sürpriis? Kas me oleme keset Eestit täiesti märkamatud? Meil on ju ilusaid liblikaid …