Taasiseseisvunud Eesti politsei 15. aastapäeva puhul jagati tublimatele politseinikele tunnustust. Nende hulgas olid ka mitmed jõgevamaalased, kellest lähemalt loodame teada anda laupäevases lehes.
Kahtlemata on politsei nende viieteistkümne aastaga igas mõttes paremaks ja professionaalsemaks muutunud. Ometi oleme olukorras, kus riigis tervikuna pole lood turvalisusega kaugeltki kiita. Väikelinnades on elu muidugi rahulikum kui Tallinnas või Kohtla-Järvel, ent jamasid jagub kõikjale.
Küsimus “Kuidas politseiga paremini sõbraks saada?” on tegelikult mitme otsaga. Kõigepealt peaks siin teed näitama arusaam, et politsei kaitseb meie oma riiki. Just siin on erinevused kunagise morni miilitsaga kõige olemuslikumad. Kuigi avalikku korda on vaja tagada iga riigikorra ajal, kandsid miilitsapagunid ikkagi märki võõrvõimu teenimisest ja tekitasid paljudes võõristust. Enam ju nii olla ei tohiks.
Teine ja asja inimlikum pool on see, kuidas politseinik käituda oskab, milline hoiak tavakodaniku suhtes temast välja paistab. Kui see on üleolev või ignoreeriv, vastatakse samaga. Kui see on lahke ja abistav, püütakse samamoodi sõbralikult käituda.
Tänases lehes väljendab siseminister muret politsei rahastamise ja politseinike palkade üle. Käesoleva aasta alguses töötas politseis rekordiliselt vähe inimesi ning selle üheks peapõhjuseks on just seesama palk.
Kõike seda on vaja muuta ning selleks vajab ühiskond vägagi laiapõhjalist kokkulepet. Mitte ainult poliitikute vahel. Siingi tuleb osata näha üht väga lihtsat asja – eks rahva arvates väärivad suuremat palka ikkagi vaid need politseinikud, kelle töökultuur on tõepoolest tasemel. Igas mõttes.
