Ujulas ootasid kolm poissi bussi või ka vanemaid järele, sest trenn oli läbi saanud. Üks istus kenasti pingi peal, aga kaks leidsid endale tegevust istuja mõnitamise ja togimisega. Poiste jutt läks juba väga valjuks, aga ükski lähedal olnud täiskasvanu ei teinud väljagi. Siis lasti istuja kallal käiku rusikad.
Lõpuks viskas ühel vanemal daamil ära ja ta käratas üle fuajee, et lõpetage jalamaid ära! Naine tõusis püsti ja oli valmis poisse istujast eemale tõrjuma. Kaks nägid, et asi läheb kurjaks, ja löntsisid minema.
Ülejäänud täiskasvanud peitsid näod krae sisse või istusid liikumatult. Neil oli häbi, et nad vägivalda tõkestada ei viitsinud. Kui ei sekkuta ja kõike lubatakse teha, siis pole ju vägivallatsejatel vaja pabistada! Nii tulevadki tuvil jala otsast rebijad, siili okastest puhtaks nokkijad ja jänestel silmade peast välja torkajad ning kasside piinajad. Sageli näevad täiskasvanud seda pealt, aga ei sekku. Mis see meie asi, need pole ju meie lapsed! Ehk loobuks ükskõiksusest ja kasvõi keelakski?