Midagi on Eestis jälle sammukese edasi liikunud. Kõlab ehk kummaliselt koledate asjade avalikuks tuleku puhul nii öelda, ent sügavamalt süüvides just nõnda tundub.
Jah, juttu on tõepoolest neist väidetavatest korruptsioonijuhtumitest maade vahetamisel ja looduskaitses ja ükskõik kus, mida KAPO on uurima asunud ning oma otsustavust näidanud. Kuhu uurimine viib, näitab tulevik ning kedagi süüdi mõista saab ainult kohus, nagu ikka korrata armastatakse, ent kogu see protsess on siiski märk suundumisest normaalsema riigi poole.
Ei maksa siin praegu otsida mingeid poliitilisi tellimusi ega muude luulude küüsi langeda. Need riigiorganid, kes asju uurivad, teevad oma tööd, milleks nad on kohustatud. See on midagi erinevat kui erakondade võitlus võimupositsioonide pärast, või vähemalt peaks olema.
Kui aeg-ajalt avaldatavates maailma riikide korruptsiooniedetabelites on Eesti reeglina olnud väga heal kohal, siis tegelikkust see kahjuks ei kajasta. Liigagi paljud teavad seda, ent rääkida ei taha, kuna tõestada pole võimalik.
Korruptsioon on paraku end meie ühiskonda sügavalt sisse juurinud ning passib nagu kurat keldrisopis. Päriselt teda kunagi seal välja ajada ei õnnestu, inimloomus lihtsalt on selline, kuid nii araks ja jõuetuks saab teha küll, et ta oma küüsi välja pistma ei ulatuks. Kuigi seegi võtab aega.
Päris kindlasti tuleb mitmeid kummalisi tehinguid ja muid korruptsioonijuhtumeid päevavalgele veelgi. Karm küll, aga nii mõnegi isiku puhul võib see tekitada hämmingut: nii tubli ja edukas mees, nii tore pere? kuidas siis nüüd nõndamoodi?
Vooremaa ei taha tänitada, küll aga soovitab: selleks, et rahulikult magada, on mõistlik end kahtlastest tehingutest eemale hoida ja mõelda mitte vaid hetkekasule, vaid rohkem tulevikule ning oma lähedastele.
