JUHTKIRI: Kooli algus, hariduse valgus

Eile algas taas kooliaasta. Sel aastal on muudatustena otsustatud, et koolikohustus kestab kuni 18-aastaseks saamiseni. Ka näiteks 1970ndatel oli kõigil kohustus omandada keskharidus. Tol ajal öeldi kutsekoolide kohta: „Siin omandatakse kutse ja antakse keskharidus.“ See oli mõeldud naljana ja rõhuasetus sõnal „antakse“, justkui niisama. Nii et pikem koolikohustus on juba läbi proovitud.
Kogu haridussüsteem on nii keeruline, et raske on hinnata, mis on õpilastele kõige kasulikum, kindlasti ei ole „sama suurus sobib kõigile“ lahendust olemaski. Eelmises ajalehes Vooremaa ütles üks koolijuht, et haridus on justkui ookeanilaev, mis ei saa iga väikese aja tagant järsult suunda muuta. Seega loodame, et kõik uuendused on ainult õiges suunas.
Võrreldes poole sajandi taguse ajaga nii Eestis (vabandust, Eesti NSVs) kui ka kogu maailmas, arvestatakse nüüd senisest enam õpilaste erivajadusi. Näiteks düsleksia on selline „häda“, kus inimene ei loe silpe õigesti kokku ja ka ei kirjuta neid õigesti paberile (siis nimetatakse seda küll juba düsgraafiaks). Kui seda ei tea, võib kergesti arvata, et inimene on lihtsalt vähem võimekas. Sama kehtib paljude muude nähtustega, näiteks düskalkuulia. Heal lapsel mitu nime, seda viimast nimetatakse ka düsmatemaatikaks, mis on arvutamisvilumuste häire, mida ei saa seletada üldise vaimse mahajäämusega või ebaadekvaatse õpetamisega. Kui õigel ajal sabast kinni saadakse ja osatakse lapse puhul näiteks neid nähtusi märgata, saab kasutada nüüdisajal koostatud eraldi õppematerjale. See suund on ookeanilaeval nimega „Haridus“ kindlasti väga õpilassõbralik nähtus. Häid uue õppeaasta koolipäevi!