Statistikaameti äsja avalikustatud uuring maalib Eesti ettevõtlusest pehmelt öeldes kummalise pildi.
2004. aastal esimest korda korraldatud uuringu andmeil loeb end ettevõtjaks 44 500 inimest ehk neli protsenti tööealisest rahvastikust. Kuid rohkem kui kolmandik neist elab allpool vaesuspiiri, väidab uuring.
Eesti ettevõtjate peamised tegevusalad olid põllumajandus, jahindus ja metsamajandus, millega tegeles neist 29 protsenti. 17 protsenti oli hõivatud kaubanduses või tegeles mootorsõidukite, isiklike tarbeesemete ning kodumasinate remondiga.
2003. aastal sai 59 protsenti ettevõtjatest kasumit, 15 protsenti kahjumit ning neljandikul ettevõtjatest puudus rahaline sissetulek ettevõtlusest üldse.
Palgatöötajaid oli samal ajal 554 100 ehk 55 protsenti tööealisest rahvastikust.
Selgub, et palgatööliste keskmine tulu oli ettevõtjate omast suurem. Seal, kus leibkonnapeaks oli ettevõtja, oli 2003. aastal keskmine sissetulek 49 100 krooni tarbija kohta. Kui leibkonnapeaks oli palgatöötaja, siis oli keskmine aastasissetulek tunduvalt kõrgem – 64 400 krooni tarbija kohta.
Vaesuses elas 36 protsenti ettevõtjatest. See tähendab, et nende leibkonna aastasissetulek tarbija kohta oli väiksem kui 23 300 krooni, mis oli 2003. aastal vaesusriski piiriks. Palgatöötajatest elas allpool seda piiri kõigest seitse protsenti.
Kui suures ulatuses neid arve uskuda? Kindlasti on meil vaesuses virelevaid ettevõtjaid, ent vaevalt, et kolmandik. Lihtsalt osa tegelikust tulust jääb paberile panemata, et mitte makse maksta. Aga pahatihti polegi ju, millest maksta! Inimlikult mõistetav, ent riigi poolt vaadates lubamatu.
Parim, mida riik taolise arusaamatu olukorra leevendamiseks saab teha, on selgemad seadused ning soosivam suhtumine väikeettevõtlusse mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.
