JUHTKIRI: Kõige nõrgemate kallale

Sel nädalal jõudsid meediaveergudele jutud sellest, et ministeeriumikoridorides plaanitava ühistranspordireformi tulemusena võivad pensionärid ja õpilased jääda ilma tasuta sõidu õigusest maakondlikel bussiliinidel. Regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras käis välja, et pensionärid ja lapsed, kes seni on sõitnud maakonnabussides tasuta, võiksid reformi jõustumisel hakata ostma 15–20 eurot maksvat kuukaarti või üksiksõidupiletit, mis maksaks 50–60 senti.
Kas tegemist on ikka tõsiseltvõetava plaaniga ja mida sellega saavutada soovitakse, on jäänud aga tegelikult segaseks.
Avalikkusele pole minister ega ükski ametnik suutnud mainitud plaane piisavalt selgitada. Ühiskonnas on külvatud segadust, mille tulemusena on ühiskondlik lõhe pigem suurenenud kui vähenenud. Mida saavutatakse sellega, et kõige nõrgematelt ja haavatavamatelt ühiskonnas kogutakse kokku marginaalne summa raha?
Mis saab siis, kui osa inimesi hakkab oma sõite rohkem läbi mõtlema ja langeb otsus bussi enam mitte nii tihti kasutada. Nii võib juhtuda, et mingil liinil, kus seni sõitis päris palju rahvast, hakkab buss liikuma tühjana. Tulemuseks on ju see, et bussiliin viimaks suletakse.
Kui küsimus on, kuidas kulusid kokku hoida ja riigikassat paremini täita, siis tuleb kaaluda erinevaid variante. Samas aga see summa, mis saadakse õpilastelt ja pensionäridelt taas piletiraha kokku kogudes, on küll marginaalne sellega võrreldes, kui suured summad kuluvad kusagile mujale.