Tuleva aasta 1. aprillist lõpetatakse puudega inimese hooldajatoetuse maksmine riigi vahenditest. Selle toetuse maksmisega tegelevad edaspidi kohalikud omavalitsused.
Omavalitsused kehtestavad ise vastava toetuse suuruse ja määravad kindlaks selle maksmise põhimõtted ühes või teises piirkonnas. Abivajajatest teab kõige rohkem kohalik omavalitsus ja nemad oskavad ka inimesi aidata. Nii saavad inimeste mured lahendatud võimalikult kodu lähedal. See on asja üks pool.
Sotsiaalministeerium ja omavalitsused koos peaksid tegema tõsist tööd, et uute ülesannete andmisega omavalitsustele ei jäetaks viimaseid üksi.
Suurim probleem on omavalitsuste praeguses tulubaasis, mis igal pool ei kanna välja uute sotsiaalhooldust reguleerivate seadustega neile antud ülesandeid. Muudatustest tingituna on omavalitsustel vaja rohkem raha erinevaks otstarbeks. Tekib kulutusi seoses ametisõitudega Mõndagi omavalitsusse on tarvis juurde sotsiaalküsimustele spetsialiseerunud töötajaid. Kiiremaks kohanemiseks uuendustega vajavad sotsiaaltöötajad ka väljaõpet ja koolitust. Seegi nõuab raha.
Probleemsed kohad kontseptsioonis on vara arvestamine korduva sotsiaalabi taotlemise korral ja hoolekande administreerimise korraldamise tööjaotus riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel. Täiendavate ülesannete delegeerimine kohalikele omavalitsustele jääb ühepoolseks ülesandeks, kui sotsiaalhoolekande rahastamise korda ei konkretiseerita.
Kuidas arvestatakse inimeste vara? Kas vanamemm peab oma maja ära müüma, sest vald talle enam abi anda ei saa, kuna tal endal on vara piisavalt? Millist vara peab eakas inimene ära müüma hakkama? Kas linnakorter tuleks väiksema vastu vahetada? Või peab maal elav pensionär seni poeskäimiseks kasutud vana auto maha müüma?
Rahandusministeeriumi esindajad on lubanud Riigikogu sotsiaalhoolduskomisjonile, et omavalitsused kindlustatakse rahaga, mida on tarvis sotsiaalhooldusalaste küsimuste edukaks lahendamiseks. Kuidas? Kui juba tänavu ei tule meil osa valdasid ots-otsaga kuidagi kokku, sest tulubaas on lihtsalt kokku kuivanud.
