Juhtkiri: Kodu mäletab inimest, kes teda hoidis

Taasiseseisvumispäeval tunnustati kauneid Eesti kodusid. Ka Jõgevamaal. Mustvee vallavanem Indrek Kullam pöördus sel pidulikul sündmusel rahva poole sootuks teise nurga alt.
Kujutagem ette, et saatan sõidaks mööda Jõgevamaad ja vaataks kenasti pügatud hekki, värskelt värvitud maja, sirget lipumasti, lillepeenart, kus isegi umbrohi ei julge pead tõsta. Ta muigaks ja küsiks, et kas te tõesti arvate, et kõik see ilu on sündinud ainult headusest? Vaevalt. Mõni mees värvis maja sellepärast, et naaber värvis enne, mõni perenaine tegi lillepeenra suuremaks, sest üle tee oli veelgi suurem peenar. Mõni uus lipumast sai püstitatud seepärast, et vana oli küla kõige lühem. Saatanale see meeldiks, sest tema teab, et inimene on kummaline olevus.
Heas teos võib olla terake edevust, ilusas teos võistlust ja isegi kõige õilsamas ettevõtmises natuke isiklikku ahnust. Aga siin tekib küsimus, mis sellest, kui kadeduses istutatud õunapuu annab kolmekümne aasta pärast lapselapsele õunu, kas see õun on siis halvem? Kui naabriga võisteldes korda tehtud talu jääb järgmisele põlvkonnale, kas see maja küsib, mis motiiviga teda hoiti ja värviti?
Ants Paju õpetas meid vaatama Eestimaad mitte kaardina, vaid inimese ja maa vahelise sidemena. Maa mäletab inimese kätt, kodu mäletab inimest, kes teda hoidis.
Betti Alver on kirjutanud: „Räägi tasa minuga, siis mu kuulmine on ergem“. Ka kodumaa räägib meiega tasa, ta ei hüüa iga päev Toompealt. Ta räägib vana õunapuu kaudu, korras taluõue kaudu, korras külavahetee kaudu, koolimaja ees sinimustvalge lipu kaudu, mille hommikul keegi välja paneb. Seda tasub meeles pidada.