Juhtkiri: Kas ühiskond on oma tegude nägu?

Mõnd aega tagasi vapustas meie ühiskonda teave Pihlakodus toimunud sündmuste kohta. Eile tehti umbusaldusavaldus justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale, kelle vastutusalasse kuuluv riigiprokuratuur ei ole alustanud kriminaalmenetlust Pihlakodu AS-i suhtes. Umbusaldus kukkus küll läbi, aga mõtlemapanev oli see siiski. Õõvastavad sündmused rullusid ajakirjanduse vahendusel lahti meile kõigile. Ometi on palju sellist vägivalda, otsest kurjust ja küünilisust, mis mitte kunagi avalikkuseni ei jõua.
Eakate vastu suunatud vägivald on muutumas millekski, mis näib olevat paratamatu tänases kreenis  ühiskonnas. Sekkumine ei ole kahjuks populaarne tegevus, ikka arvatakse, et mis nüüd mina, las inimesed ise saavad hakkama. Aga kui enam ei saa? Kui sõnad ja teod muutuvad selliseks, et kahjustavad eakat nii vaimselt kui füüsiliselt? Mis peab juhtuma, et hakkaksime märkama? Ja mitte ainult märkama, vaid ka sekkuma, olema abiks kannatanule, teatama väärtegudest. Kas tõesti peab juhtuma midagi, mis isiklikult puudutab, et probleemi sügavus kohale jõuaks?
Eakateks loetakse mõnede projektide sihtrühmas inimesi 55+ vanuses. Halloo, kas tõesti? Kas see pole mitte vägivald, selline leebe sõbralik ja salalik psüühiline vägivald? Kuhu kaevata, kuidas reageerida. Ilmselt tuleb võtta rahulikult, sest kõike Euroopast tulevat ei tasu ikka sinisilmselt tõe pähe võtta isegi siis, kui kätt kõrva ääres kulpi lüües projekti jaoks raha saab taotleda.
On aeg mitte vaikselt kannatades loota, et vägivald läheb mööda, vaid hakata vägivallale vastu, olgu see siis ükskõik mis vanuses inimeste vastu suunatud ja ükskõik mis kujul.