Juhtkiri: Kas teadust polegi vaja?

Tänases lehes ilmuv lugu sellest, et Maaelu Teadmuskeskus (METK), mis enne viimast nimevahetust kandis Eesti Taimekasvatuse Instituudi (ETKI) nime, hakkab tulevikus senisest rohkem teenust sisse ostma, paneb mõtlema. Ja tekitab küsimusi.
Mida see õieti tähendab, et teadus- ja arendusasutus tahab endale tulevikus leida rohkem põllumajandustootjatest partnereid, kellele anda kätte tomatiseemet, seemnekartulit või mõnda õlikultuuri, et nood siis tegeleks taimekasvatamisega teadustöö tegemise eesmärgil?
Miks METK seda tööd enam ise teha ei soovi? Kas see pole tulus ega kasulik?
Aga kas mitte probleemiks ei ole, et selliselt võib kannatajaks jääda just teadustegevus? Tomati- või kaalikaseemet ei saa ometi kätte anda suvalisele põllumajandusettevõttele ja öelda, et kasvata tomatit või kaalikat. Kuidas tagatakse sobivad kasvutingimused ja kes vastutab, et asjast üldse midagi välja tuleb? Eriti veel arvestades viimaste aastate heitlikke ilmaolusid.
METKi üheks peaeesmärgiks on läbi rakendusliku teadus- ja arendustegevuse suurendada Eesti põllumajanduse efektiivsust, konkurentsivõimet ja keskkonnasäästlikust ning aidata kaasa elurikkuse säilimisele. Samas jääb arusaamatuks, kuidas seda rakenduslikku teadus- ja arendustegevust tehakse, kui tulevikus plaanitakse seemnetootmises hakata teenust sisse ostma.
Seemnetootmises plaanitavate ümberkorraldustega võidakse ju teadusele hoopiski karuteene osutada. Teenust võib ju sisse osta, teha suuri muudatusi struktuuris, koondada inimesi, aga tulemuseks võib olla hoopis teadustöö kvaliteedi langus.