Juhtkiri: Kartul päästab alati

Tänases lehenumbris olev lugu sellest, et Jõgeva alevikus asuvast Maaelu Teadmuskeskusest kaob seemnekartuli kasvatus, paneb kulme kergitama, sundides küsima, mis saab edasi.
Räägime ju üha rohkem ja valjemalt just toidujulgeolekust. Aga kuidas saame kindlad olla, et Eestil on omal kohapeal vajalikud toiduvarud olemas, kui kartulit kasvatatakse järjest vähem? Nüüd aga on viimaks jõutud nii kaugele, et järjest vähem tegeletakse ka kartulit puudutava teadustööga.
Seemnekartuli ja köögiviljaseemnete tootmise võib anda küll erasektori kätte, kuid sellisel juhul ei saa olla kaugeltki kindel selles, et samal määral kvaliteetset seemnekartulit on saadaval ka tulevikus. Samuti selles, et samas mahus tegeletakse Jõgeval aretatud sortide kasvatamisega ka edaspidi.
Siis võib juhtuda, et erasektor tegeleb küll seemnetootmisega edasi, kuid senisest tunduvalt vähendatud mahus.
Kui väidetakse, et üks või teine tegevusharu on Jõgeva alevikus tegutsevas riigiasutuses kahjumlik, siis kuidas saab olla võimalik, et sama tegevus on erasektoris tunduvalt kasumlikum? Ka eraettevõtja võib leida, et tegevus on kahjumlik. Mis siis edasi saab?
Eestis aretatud kartulisortide püsimajäämine on toidujulgeoleku seisukohalt oluline küsimus. Keerulised ilmastikuolud võivad teinekord kaasa tuua kartulisaagi täieliku ikaldumise, nagu juhtus möödunud suvel Võrumaal.
Kartuli roll eestlase toidulaual on oluline olnud just rasketel aegadel. Tahaks loota, et Jõgeval tehtud aretustööd ja selle saavutusi ikka hinnatakse ka poliitikute poolt.