Juhtkiri: Kaitseme oma põllumeest

Sel aastal on kevad tulnud taas teisiti. On külm, sombune ja nukker aeg, justkui möödaläinud sügis oleks tagasi tulnud. Sünoptikud ei anna lootust soojade ilmade saabumiseks isegi veel juunikuuks. Kõik justkui seisaks. Loodus küll võtab tasapisi rohelisi toone, kuid lilleilu alles ootab puhkemist.
Põllumehed müttavad põldudel külmast ilmast hoolimata. Tuleb teha, sest aeg ei oota. Küll valdavad nende meeli muremõtted, sest nii nagu ei paista veel kuskilt sooja suve, ei näi ka nende probleemidel lõppu tulevat. Kuigi taliviljade külvid on talve suhteliselt kenasti üle elanud, siis tuleviku suhtes kindlustunne puudub. Valitsus ei tee ka toidukasvataja elu sugugi lihtsamaks. Nii nagu kõigil riigi kodanikel, nii surub ka põllumeest maadligi järjest kasvav maksude koorem.
Lisaks ei saa meie põllumeest toimetada võrdselt näiteks poolakatega. Meie püüdlikud ametnikud on kehtestanud ja kehtestavad järjest uusi määrusi ja piiranguid. Nii tohivad näiteks teiste riikide marjakasvatajad kasutada kahjuritõrjeks selliseid vahendeid, mis meil sootuks keelatud. Ka viljakasvatajad siplevad samas võrgus. Kus on siis võrdsus, kuigi toimetame justkui ühes Euroopa Liidu seadusruumis?
Põlluministril tuleks siinkohal küll asisemalt need teemad lauda tuua ja oma põllumeeste eest tugevamalt seista. Sest toidutootja kaitsmine on otseselt oma riigi kaitsevõimega seotud. Võime ju toota suures koguses mürske ja padruneid, kuid kui põllud paljad ja salved tühjad, siis näljane sõjamees kaua rivis ei püsi.