Kuude kaupa kestnud tants Weroli ümber on siis selleks korraks lõppenud. Paljud Jõgevamaa inimesed on saanud koos sellega endale tagasi ka kindlustunde, et Werol jätkab stabiilselt ja nemad või nende pereliikmed saavad seal ilma muretsemata edasi töötada.
Suure tehase aasta otsa justkui juuksekarva küljes rippumine mõjub alati ruineerivalt kogu ümbruskonnale. Täpselt niikaua kestis Weroli müümine-ostmine kokku kõikide enam- ja vähempakkumiste ning kohtuvaidlustega.
Kui Kaja Pärn ja Robert Närska teisipäeva hommikul tagasi Werolisse läksid, nägid nad juba kaugelt eemalt heledat suitsu tehase korstnast tõusmas ning rõõmustasid, et töö käib seal endiselt ja miski pole nende äraolekul sootuks seisma jäänud.
Vooremaa arvates on iga töökollektiivi puhul äärmiselt oluline terve ja normaalne sisekliima, kuid seda, milliste nägudega olid Weroli inimesed Kaja Pärna vastu võttes, oli lihtsalt sulaselge rõõm näha.
Vooremaa ei taha ega vist tohikski siinkohal süveneda poliitilise ja äriloogika vastuolude lahkamisse, küll aga lausa kibeleb jagama oma lugejatega neid rõõmsaid hetki ja seda inimlikku meeleliigutust, mis võttis maad Weroli kontoris. Jäi tõesti mulje, nagu oleksid mitte kadunud pojad või tütred, vaid hoopis kadunud lapsevanemad lõpuks ometi koju tagasi tulnud!
“”Üksinda kodus” Weroli moodi” lõppes sama õnnelikult kui kõik teisedki sama pealkirjaga filmid: tagantjärele võib ütelda, et see oli vähemalt osatäitjate jaoks üks üsna kurnav, kuid siiski päris õnneliku lõpuga lugu.
Kõik päevad pole vennad ja küllap läheb veel ka palju päevi täis visa tööd ja pingutamist, enne kui täitub ärimees Rein Kilgi unistus ning Werolist Eesti põllumajanduse lipulaev saab. Kui üldse saab. Kuid igal juhul on selline ambitsioon kiiduväärt ja selle poole tasub kindlasti püüelda.
