Päris õudne on mõelda, et oma kodus suurt karja pidavad talunikud pole aastaid mingit puhkust saanud. Põllupidajal on pisut lihtsam, sest kui hooaeg läbi, saab ka hinge tõmmata, enne kui uued tööd jälle pihta hakkavad.
Kel loomakasvatajatest lapsi kodus pole, keda pudulojuste eest hoolitsema jätta, sel on ikka päris masendav seis ? tahad teatrisse või kontserdile või ka lihtsalt oma valla peole minna, aga asendajat pole kusagilt võtta.
Ja ausalt öeldes ei tahagi talupidaja igaüht oma lauta lasta ? kes ei oska õieti midagi teha, kes jätab osa lehmi lüpsmata või hoopis sõnniku kasimata. Õppinud asendaja vastu pole keegi.
Sulase tööga ei taheta end siduda. Veelgi raskem on käia talust tallu asendamas ? pidevalt uued olud ja uued masinad, uued loomad ning inimesed, erinevad suhtumised, erinevad nõudmised.
Rasket tööd ja vastutust kardetakse. Tunnis 100 krooni teenimist peetakse liig väikeseks tasuks. Ja nii ongi, et paberitega asendustalunikud lähevad hoopis Soome, sest seal makstakse tunduvalt suuremat palka kui Eestis.
Talupidajate Keskliit on alustanud talupidajate asendusteenistuse väljatöötamisega juba paar aastat tagasi. Vajaduse asendustöötaja järele on meie maakonnast esitanud seitse talu. Asendustaluniku koolituse ja praktika taludes on juba läbinud üle kolmekümne inimese, neist vaid üks Jõgevamaalt.
Leige huvi põhjuseks peetakse nii vähest reklaami kui ka nappi selgitustööd. Nii et nokk kinni, saba lahti?
Talupidajatel on aga asendajaid tõepoolest vaja, sest nemadki peavad puhkust saama. Tunduvalt paindlikuma graafikuga ja asendustasus kokku leppides ehk leiab ka asendaja. Kõike ei saa jätta ainult riigi hooleks. Kui talunikud ise rohkem asendusteenistuse tekkimisel kaasa räägiksid, läheks ehk nende elugi kergemaks.
