Indiaanlased olevat oma põlisaladelt välja surutud osaliselt just seetõttu, et nad polevat omal ajal õieti aru saanud sellest, et maad on võimalik osta, et maa võib üldse olla kellegi oma, kuuluda inimesele. Nii polevat nad esiotsa suhtunud tõsiselt sellesse, kui valge mees endale maad ostis. Ja pärast oli juba hilja.
Indiaanlased suhtusid nii aukartusest maa ees. Praeguses Eestis on aga, vastupidi, ikka veel suur osa just selliseid inimesi, kes samuti tõrguvad tunnistamast, et maa, mets ja paljud looduskaunid paigad võivad olla kellegi omad. Sageli ei saada aru, et eramaa eest on samamoodi tööd tehtud ja raha makstud, nagu näiteks uhke auto eest. Mis aga veelgi hullem: sageli tundub, nagu poleks kuuldudki sellest, et looduses, olgu see eraomand või mitte, tuleb võõral alati olla ettevaatlik ning käituda kui külaline.
Eelkõige aukartmatusest nii looduse kui omanike ees arvavad mõned inimesed ikka veel, et nad võivad, nagu kunagi õndsas komsomolipõlves, muretult igal pool ringi trööbeldada, uskudes endiselt, et kõik, mis pole kõrge taraga piiratud ja kuhu pole vool sisse lastud, on kõikide ühisvara. Mis neile omakorda seda tähendab, et ka lõhkumiseks on vabad käed. Niimoodi arvavad inimesed jätavad endast mõnikord maha uskumatut rämpsu ja sageli peavad maal elavad inimesed kinni maksma siseturistide järelt koristamise.
Muidugi on olemas ka tsiviliseeritud kodanikke, loodetavasti eelkirjeldatud tegelastest oluliselt rohkem, kes soovivad looduses käituda nii keskkonnasõbralikult kui ka seaduskuulekalt. Just neile jagab tänane Vooremaa teavet selle kohta, kuidas ja millal metsa minna, millele tähelepanu pöörata ja mida looduses teha ei tohi. Vooremaa loodab, et loodusesse valge inimese kombel heaperemehelikult ja armastavalt suhtuvaid inimesi kasvab Eestis aina juurde ja et meie maastik muutub ajapikku taas harmooniliseks.
