Juhtkiri: Haldusreformi õied

Mida kõike pidi 2017. aastal toimunud haldusreform Eestimaal paremaks muutma. Riigi teenistuses olnud majandusgeograafid lugesid järjepanu üles plusspunkte, mis pidid kohalike omavalitsuste elu stabiilsemaks ja kvaliteetsemaks muutma. Tegelikkus on liikunud, nagu arvata võis, siiski vastupidises suunas.
Kõige ehedamalt väljendub omavalitsuste piiride jõuga ümberjoonistamine just nende volikogude töös. Kokku on saanud (pandud) erineva tausta, ajaloo ja mõtlemiskultuuriga piirkonnad, kes kohe kuidagi ei taha või oska oma arusaamistes elule ühiseks tervikuks muutuda. Ja nii ei olegi omavalitsuse suurus juurde toonud kvaliteeti, mis pidi justkui nende liitmisel iseenesest tekkima. Pigem on kõik liikunud vastupidises suunas.
Kui enne 2017. aastat püsis volikogudes enam-vähem rahuldav tööõhkkond enamikes omavalitsustes, siis pärast haldusreformi on see alles jäänud vaid üksikutes. Ja iga valimiskorraga (2017., 2021. ja 2025.) muutub see aina ahtamaks. Peaaegu igal pool käärib, väiksemal või suuremal määral. Valimistest pole veel aastatki möödas, aga kui paljudes kohtades on juba vahetunud võim.
Jõgevamaal oli aastate eest ainult üks omavalitsus (Mustvee), kus kohe kuidagi ei saadud volikogus rahulikult oma põhitööga tegeleda ning toimus koalitsiooni/opositsiooni pidev võitlus, siis tänaseks päevaks on Peipsiäärne omavalitsus jäänud kolmest alles olevast vallast isegi kõige vagusamaks. Jõgeva ja Põltsamaa on seevastu võtnud siin üle juhtrolli, Eestimaal leviva mustri, kus primaarne on võimul püsimine. Kõik muu pole oluline.