Hoia Jumal Eestit, meie kodumaad, oleksid kõlanud laulusõnad, kui Mustvee piirivalvekordoni avamisele kogunenud inimesed oleksid osanud kaasa laulda. Praegu mängis seda vana isamaalist laulu, mis omamoodi kehastab meie omariikluse järjepidevust, Eesti Piirivalve Orkester.
Mustvee on aga eilsest alates küll üks kindel linn. Piirivalvekordoni ehitamine annab linnale uue hingamise, sest rahuliku ja pisut unisegi väikelinna tänavatel hakkavad liikuma reipad mundreid kandvaid mehed ja naised, just kui tuletades meelde, et Eesti riik pole mitte ainult Tallinnas, vaid igas kaugemaski paigas.
Uus kordon tõstab mitte ainult Mustvee linna, vaid terve Eesti ja kogu Euroopa Liidu turvalisust. Et meie piir on ka Euroopa piir, annab hingekosutust küll, aga ükskõik kui palju me omaenda inimlikule tugevusele ei looda, on meil vahest siiski põhjust aeg-ajalt koos Eenok Haameriga paluda, et meie idapiir peaks ja et Jumal kaitseks Eestit.
Kõigil, kes kipuvad Eesti riiki kiruma ja temas kahtlema, tasub kindlasti idapiiril ära käia, sest ainult seal tekib täiesti eriline kodumaatunnetus, just seal on selgemini kui mujal tajutav, et kuigi oma valitsust sõimata on kodaniku põhiõigus, on ikkagi nii lõpmata hea, et see valitsus meil olemas on ja me vabad oleme.
Peep Põdderil, kes tänase Vooremaa veergudel praeguse Eesti vigu vaeb, võib samuti õigus olla, et vanasti oli Eesti puhtam. Või ka mitte, sest tollased jõulised juhid olid ju tõelised diktaatorid, kes iseenda aujärje ja eriti aupaiste eest hoolitsesid rohkemgi veel kui meie ?gigandid?.
Kõik oleneb ikka sellest, kuidas fookus võtta. Idapiirilt vaadates on päevselge, et kõige olulisem on mõista seda, et meie reliikvia on vabadus.
Vooremaa
20.oktoober 2007. a
